Sõda Ukrainas on muserdav tõelisus. Teadmatus, jõuetus, hirm sõjakoleduste ees panevad meid 24/7 infot ahmima, aga see on tupiktee, sest kui nähtut ja loetut keegi ei kommenteeri, kerkib nn sõjaudu ka igaühe peas ja tekitab omakorda segadust ja hirmu. Ajakirjanik Ylle Tampere kirjutab oma kogemusest hirmust üle saamiseks ja sõjapaanika vältimiseks. Mida vaadata, mida lugeda, et säilitada mõistus ja teovõime?
Enne kui asun konkreetselt asja juurde, hoiatan, et mingit lõbusat “viskame riided seljast, teeme energiaringi ja hüüame koos “uhuu”” sellest loost ei leia.
Pigem vastupidi. Paanika vältimiseks tuleb käituda ratsionaalselt, kindla päevaplaani alusel, valida välja paar – kolm usaldusväärset meediakanalit, mida jälgida ning täita oma ärkveloldud aeg tihedalt tegevustega, mis tekitavad turvatunnet.
Rutiini on vaja, et meeled saaksid puhata ja oleksid võimeline eristama teradest sõklad. Rutiin tähendab sedagi, et hommikul ärgates ei vaata sa esimese asjana nutiseadmesse ning enne magamajäämist tegeled muuga kui uudiste lappamisega.
“Aga kui midagi juhtub…?” Võid olla kindel, et “midagi juhtub” ei lähe sinust niisama mööda. Sa oled ju oma e-maili ühendanud eesti.ee ametliku kontoga. Kui veel ei ole, tee seda, võtab paar minutit aega ja tagab, et “kui midagi juhtub” ei lähe sinust lihtsalt mööda.
Sõjandusekspertide Facebook: pane see jama kinni!
Hämmastav, kui paljud on üleöö muutunud sõjanduse ekspertideks ning teavad täpselt, mida teha, et Ukraina selle sõja võidaks. Tuleb tunnistada, et ka minu taskus hakkas idanema “eksperdi idu”, aga sain sabast kinni.
Lisaks ekspertidele on aktiivsed sõjaeitajad, “võtame paljaks ja hüüame “uhhuu!” et rahu saabuks”, Google’i tõlke abil suhtlevad trollid, kasulikud idioodid, oma tähetundi haistvad poliitikud, meemimaania põdejad – pilt on kirju ja visuaalne müra nii räige, et tahaks ka sõna sekka öelda. Facebook ei jäta võimalust vaikida: sinust saab kas ekspert, kasulik idioot või mõni muu seninägematu asjatundja.
- Pane see jama korraks kinni ja võta mõttepaus! Sotsiaalmeediast mõneks ajaks eemale jäämine on tervistav – üsna ruttu saabub mõistmine, et sa ei jää millestki ilma, kui iga hetk ekraani ei jõllita. Vastupidi, aeg hakkab mõtestatumalt voolama, sa leiad end mõtlemas muule kui sotsiaalmeedias toimuvale.
- Lõpeta aja kulutamine kommenteerimisele, laikimisele jne. Jah, Ukraina lipp või rahutuvi profiilipildil on OK, kui pead vajalikuks oma meelsust avaldada. Igal pool kommenteerimine, laikimine, valimatu linkide jagamine ei ole OK, sest tekitab juurde müra, mida on niigi arutult palju.
- Kui sa ei ole sõjandusekspert, siis sa ei ole sõjandusekspert. Nagu sa pole ka meditsiiniasjatundja, kes võib iga kell sõna võtta teemal, millest ta palju teab. Sa ei ole ekspert, sest kui sa oleksid, siis sa ju ei istuks päevad läbi sotsiaalmeedias, otsides midagi, mis annaks põhjuse püksid täis teha ja sellest avalikkust teavitada.
- Tunnista endale, et sinu arvamus ei huvita mitte kedagi. Võimalik, et sinu arvamus huvitabki ainult seda ühte inimest: sind ennast. Seega mõtle enne kui kuskile kirjutad või midagi kommenteerid. Kui sa ei ole sõjandusekspert – ja nagu eelmise punkti juures selgeks sai, tõenäoliselt ei ole – kasuta aega mõistlikult ja pane ekraan kinni. Korista kodu, jaluta metsas, tegele lastega, pane seemned taskusse – praegune aeg pakub palju toredaid variante aja sisustamiseks päris asjadega.
Sõpruskondade Facebook: sea kasutamisele piirid
Facebooki ja üldisemalt ühismeedia grupid on tänuväärne võimalus suhelda sarnaste huvide ja ilmavaatega inimestega.
Medalil on teine külg: enda isoleerimine turvalisse mulli. Tasakaalu säilitamiseks tuleb ühismeedia kasutamist teadlikult piirata, avada päeva jooksul oma gruppi kindlal ajal ning mitte end virtuaalmaailma unustada. Lihtne abi on nutiseadmes alarmi näol olemas: säti see teavitama ekraaniaja lõppu.
- Kasuta sotsiaalmeediat kindlal ajal päevas. Näiteks tund aega FB-s, Instagramis, Tik-Tokis vm. peaks olema täiesti piisav, et igapäevased uudised üle vaadata ja teha vajalikud postitused. Pigem vähem ning kvaliteetsemalt kui rohkem ja ärevusttekitavalt.
- Vali kindlad kanalid, mida jälgid. Siinkohal tahaks lisada, et vali kvaliteetsed grupid, aga see on erinev, “kvaliteet” on küllalt suhteline mõiste.
- Kui märkad kummalisi “tühje kontosid”, millelt postitatakse kahtlast sisu, raporteeri sellest Facebookile ja grupi haldurile. Digihügieeni hoidmine on tänasel päeval oluline, sest valeinfot on infosõjas palju.
Mul on Facebookis omad selged eelistused. Põhilise osa ajast võtab kollektsionääre ühendav Nõudeklubi, ja Ukrainas parasjagu toimuvast saan ülevaate sõjanduse grupis. Grupis on postituste juures nõutud kinnitatud allikad, mis aitab kaasa libauudiste vähendamisele.
Aeg-ajalt loen Igor Taro Ukraina päevikuid ja Toomas Uibo päevakokkuvõtteid. Twitteris tuleb sisse NEXTA.tv, kus kajastatakse peaasjalikult Ukraina poole edusamme ja BBC; loomulikult on jälgitavate hulgas kõigi lemmik ja kangelane nr. 1, President Zelensky. Tund ühismeedias saab tuugalt täidetud.
Meediakanalid, mille jälgimisest on kasu
Tasub vaadata oma vanemate ja vanavanemate meedia kasutamise harjumusi: enamus neist kuulavad raadiot ja enamasti Vikerraadiot. Aktuaalne Kaamera ETV-s on jätkuvalt päeva tähtsaim uudistesaade.
Avalik-õiguslik ERR on hoo üles saanud ja edastab mitu korda päevas Ukraina-teemalisi erisaateid. Kuigi mul ei ole ammu enam raadio kuulamise harjumust, saan ma uudised kätte ERR Vikerraadio lehelt.
Kell 13:00 teen otselülituse ETV lehele ja kuulan ära päeva esimese põhjalikuma uudiskokkuvõtte toimuvast. Ja siis juba kell 21 AK nagu see lapsepõlvest alates on olnud. Kui vaja, vaatan järele.
Välisuudistest on eelistatud soomlaste YLE ja BBC, nendegi puhul eelistan portaali; kui õhtul rohkem aega on, vaatan YLE1 õhtust uudistesaadet. Jälgisin ka vene sõltumatuid uudiskanaleid, aga nendega on nüüd krõška. Vene propameediast loobusin, sest silmad tahtsid selle jama peale peast välja kukkuda.
Nõnda kulutan päevas kindlatel aegadel umbes tunni olulisemate uudiste jälgimiseks. Kui otsesed töö- või ka kodukohustused ei suru, jälgin mõnikord valitsuse pressikonverentsi või ETV Esimest Stuudiot.
Niisiis: tund sotsiaalmeediale ja umbes tund-poolteist nn tavameediale. See on päris suur amps päevast. Ma pole juba paar nädalat vaadanud ühtegi filmi ega avanud ühtegi raamatut, kuigi vaimse tervise huvides tuleks need kaks sõjameediaga täidetud tundi just nimelt kaunitele kunstidele pühendada. Tänava päikeselist poolt näitab praegu vaid Nõudeklubi grupp, ja sellest jääb kohati väheks.
Kokkuvõtteks
Igasugune ülereageerimine, sh sõjapaanika on “peas kinni”. Pole midagi mõttetumat kui silm krõllis ekraanis passida ja infot otsida, seda enam, et see “info” on suures osas segane müra või – nagu nüüd üha selgemalt välja tuleb – osa infosõjast.
Õues on kevad, ja kuigi tal üks silm naerab ja teine nutab, on valgust nii parasjagu, et kasvõi aknalauale oma esimesed seemned idanema panna. Terav päike osutab määrdunud akendele ja talvega kogunenud tolmule – on hea aeg teha kodus koristustöid. Koristamine on üks teraapiavorme ülemõtlemise vastu.
Vähemalt korra päevas võiks istuda perega ühise söögilaua taha ning tunda rõõmu lihtsast kodusest toidust ja vestlusest. Laste ja ka vanavanemate jaoks peab olema aega, et vastata nende küsimustele ja maandada nende hirme.
Sõda meie ukse all toob meid senisest mugavustsoonist välja, tahame või ei taha. Meie vabadusel on hind, ja seda maksame nii tanklas kui toidupoes. Nurisemine on patt. Ilmaasjata sõjapaanikat kütta on arutu. Küll aga tasub meeles pidada, et elu on kingitus, mille raiskamist ei anna me lõpuks iseendale andeks. Seda muidugi juhul, kui oleme mõtestanud inimeseks olemise pealisülesande.
Pane telekas ja telefon kinni ja tee midagi, millest on kasu rohkem kui ainult sulle endale.
Kaanepilt: Unsplash
