Reede, 12. aprill 2024
Luuletaja ja muusik EiK paneb iganädalaselt kokku umbes 30-minutilise sõidumuusika listi, mida autos olles, rattaga pedaalides, pargis jalutades või ka kodus toimetades kuulata. Iga loo juures on lühike kirjeldus, miks just see pala kuulajat kõnetada võiks. Ava Spotify, vajuta “mängi” nuppu ja naudi!

Selle nädala muusikavalik saab olema äärmiselt sügisene – hulk tumedaid ja vihmaseid, isegi tormiseid laule seinast seina. Õhtusteks sõitudeks ja öisteks jalutuskäikudeks. Möödunud nädala esitusloendiga saab tutvuda siin: EiK soovitab: Sõidumuusika – aga mitte ainult – nädal 41

Jakob Juhkam, KiROT “Keset tormi”
Kui kellelgi tasub eesti hiphopi-skenes eriliselt silma peal hoida, on see kahtlemata just KiROT. Sarnast lajatavat sõnavoolu, mis vahel näib olevat esitatud ainsa hingetõmbega, ei leia ilmselt ühegi teise kodumaise räppari juures.

Torgates igal nurgal sisse mõne originaalse tuletis-väljendi, mis ilmtingimata ei pea olema isegi keeleliselt loogiline, sobitab ta kokku elava rütmilise tervikpildi.

Taustast ei maksa rääkidagi, Jakob Juhkam on ammu tituleeritud üheks parimaks kaasaegseks teatriheliloojaks Eestis (võtame näiteks Vaiko Eplikuga loodud hittloo “Tähesadu”) ja see hoomamatu pingelaeni tõusev instrumentaal sobib läbi sügistormide rühkimiseks nagu rusikas silmaauku.

The National “Mistaken for Strangers”
Kui saabub sügis, see tõeline pime ja raagus sügis, pöördun viimastel aastatel alati tagasi Brooklynist pärit bändi The National juurde.

See kollektiiv, mis meenutab oma räsitud välimusega liikmete ja mõnes arvustuses “keskeakriisi-muusikaks” nimetatud stiiliga ehk näiteks siinset Dagö, on mu südames ühes väga kindlas sopis alati kaasas.

“Mistaken for Strangers” on pärit nende varasematest otsingu-aastatest, pekstes kõrvu mõnusalt halva lo-fi-kvaliteedi, monotoonse rütmi ja südantlõhestavate sõnadega.

Sihukesi bände on asutatud nagu seeni pärast vihma alates ajast, kui post punk oli popp, ent The National on üks neid koosseise, kelle puhul ma nende südamevalu ka päriselt uskuma jään. Mööda pimedaid kõdunevate lehtedega kaetud tänavaid.

Tim Hardin “Misty Roses”
Kohvikumuusika tuulisel nädalavahetusel. Tiksub tasakesi taustal ja lõpmatu hulk jalgu marsib aknast mööda. Tim Hardin on ilus peidetud aare 60ndate folgimaastikul, kes ei saavutanud kunagi eriti laialdast tuntust ning kadus tasapisi oma heroiinisõltuvuse sisse. Aga muusika on kena!

Claudia “Com Mais De 30”
Brasiilia popmuusika renessansimehe Marcos Valle kirjutatud metsikult hea lugu 70ndatest, mis kõlab kangesti nagu midagi, mille Kanye West oma järgmise albumi peal uueks biidiks laseks produtseerida ning maksaks seejärel miljoni, et saada levitamiseks vajalikud autoriõigused. Hoiatan selle autos kuulamise osas ette, et säärast lugu liiga valjult mängides võib tähelepanu hajuda ning gaas pisut liiga põhja minna.

Lucy Rose “Question It All”
Segades kokku mõjutusi tuntud kaasaegse folgi esitajatest nagu Joni Mitchell ja Neil Young ning lisades sellele elektroonika käredust, on “Question It All” oma melanhoolse pehmusega järjekordne hea sügiselugu. Eestlasena meenub seda hüplikku trummikäiku kuulates kohe Pastacas.

Brazilian Girls “Karaköy”
See lugu on käinud lugematu arvu kordi taustaks miskipärast just mu taksosõitudel. Ülimalt puhtad ja teravad rütmipartiid ning see ebamaine vibrato, mille laulja igas salmis aeg-ajalt kuuldavale toob, ongi ilmselt põhjus, miks see nii mitu korda jälle mu klappidesse on sattunud.

Wings “Arrow Through Me”
See Paul McCartney (kes oli vaieldamatult kõige säravamate loominguliste ideedega biitel) ning tema naise Linda loodud bändi Wings lugu on kummaliselt hea küte. Isemoodi veider ja naljakas kombo oma lonkava bassi, queeniliku laulmise ja fleksatooniga (see imelikku kolinat tekitav rütmipill, mis vahepeal kostab, kasutatud näiteks tuntud arvutimängu GTA San Andreas tunnusloos).

Red House Painters “Katy Song”
Lõpetame oktoobrikuiselt tumedal noodil. “Katy Song” on aeglane veeremine läbi poriloikude ja maanteeaukude koos lakooniliselt masendavate sõnade ning väsinud kitarrisoologa, mis tekitab suurepärase uduse terviku.

blank

Eik Erik Sikk (alias EiK) on eesti luuletaja, muusik, lavastaja ja montaažirežissöör. Viimase 8 aasta jooksul on ta avaldanud 6 plaati, neli neist koostöös plaadifirmaga TIKS rekords. Ta on teinud koostööd erinevate kodumaiste autoritega nagu Jarek Kasar, Sander Mölder, Maris Pihlap ja Stig Rästa. Acceleristas on Eik senini töötanud peamiselt just monteerijana, luues klippe koos klientidega nagu TalTech, Transpordiamet ning Toyota. 2022. aastal ilmub ERR-i "Eesti lugude" sarjas tema lavastatud ning monteeritud dokumentaalfilm, mille tiimi kuulus muuhulgas mitu Accelerista ajakirjanikku. Autorina keskendub Eik kultuuri-, keskkonna- ja teadusteemadele.

KOMMENTEERI SIIN