Porsche on juba aastaid avaldanud [wiki base=”EN”]Porsche[/wiki] Golden Route nime all eri riikide parimaid sõidumarsruute. Siiani polnud Eestis ühtegi “kuldset teekonda” maha märgitud, kuni sügisel Sten Ottepiga selle valge laigu kaardil ette võtsime. Valisime kaaslaseks Porsche 718 Boxster S – rotsteri ja võtsime suuna põhjarannikule.
Jah, seda võib nimetada ajalooliseks sündmuseks, sest lõpuks ometi on Porsche Golden Route väärtuslike teekondade hulgas, mis sõidulusti looduse ja ajaloo avastamisega ühendavad, ka üks Eesti marsruut. Panime kiina-käänalise põhjarannikut mööda kulgeva “kuldse raja” kokku, mõeldes neile, kes tulevad kaugemalt ning kelle esimene peatus on Tallinn.
Aga mitte ainult turistide jaoks pole see teekond huvitav! Ka Eestis elades võib oma kodumaad vaadata väliskülalise pilguga. Kas olete märganud, et kohe pealinna külje alt algab avasuslik teekond, pikitud ajalooliste vaatamisväärsustega ja kordumatute loodusvaadetega? Kas teate, kui palju on põhimõtteliselt käeulatuses kohti, kus teha lahedaid pilte või pidada mõttepausi?
Ja otse loomulikult on see tee roolis istuja jaoks puhas sõidulust. Mitte ainult 718 Boxster S roolis muidugi, aga see on lihtsalt… üks sobivamaid sõidukeid rannikuserval vallatult vingerdava tee avastamiseks! Loodan, et teete järgneva teekonna meiega mõttes, ja siis juba (Porsche) roolis kaasa!
GOLDEN ROUTE OF ESTONIA
Kuigi Porsche Golden Route on peamiselt suunatud paariks päevaks Eestit avastama tulnud väliskülalistele, jätkub siin uudistamist ja “ahhaa!” elamust ka kohalikele.
Üldjoontes kulgeb Eesti “kuldne” marsruut mööda põhjarannikut ning loomulikult väldib igavaid ja üksluiseid maanteid. Ja mis peamine – valitud marsruut on sõltumata ajast väga vähese liiklusega!
Teekonna alguspunktiks on Narva maantee Jägala-Käravete mahasõit ning sõit jätkub ümber Kaberneeme poolsaare rannaääre esimesse peatuspaika – Salmistu randa koos oma vaatetorni ja väikese paadisadamaga.
Suvisel ajal tasub kaasa võtta nii ujumisriided kui võrkpall, muul ajal tasub ära käia vaatetorni tipus ja miks mitte ka mõne kohaliku kapteniga väikeseks meresõiduks läbirääkimised pidada.
Edasi kulgeb sõit loogelistel teedel ümber Juminda ja Pärispea poolsaare ning sinna vahele jääb minu arvates ka kogu marsruudi ägedaim lõik – Juminda poolsaare tipust Hara allveelaevabaasini kulgev teejupp.
Kuigi vaid 8 km pikk, pakub kunagi rallietappideks kasutatud Hara tee mõõtmatult sõiduemotsiooni. Tõusude ja langustega käänuline asfalttee kulgeb kesk rikkumata männimetsa ning tänu pea nullilähedasele liiklusele võiks end siia edasi-tagasi sõitma unustadagi.
Ja kui tundub peatuseks paslik aeg olevat, võib kiirelt ka eelnimetatud allveelaevabaasi uudistamas käia. Nüüdseks grafitiga kaetud ning tühjaks tassitud nõukaaja jäänuk oli kunagi pühendatud allveelaevade demagneetimisele, kuid nüüd külastavad seda peamiselt kalurid, turistid ja just nimelt eelnenud teelõiku nautinud sõitjad.
Kiire jalasirutuspaus, mõned pildid ja edasi juba Viinistule ja Käsmu! Tee peale jääb veel nii mõnigi loogeline rannaäärne lõik, kus saab Hara lõigule vastukaaluks rahulikult kulgeda, maha jahtuda ja vaateid nautida.
Viinistu peamisteks atraktsioonideks on nii kunstimuuseum kui ka suurepärase vaatega rannarestoran. Ka lähedalasuv Mohni saar ning sealne tuletorn on koht, kuhu vabalt võiks nädalavahetuseks telkima minna – palju inimesi sinna just ära ei eksi ning rahu ja vaikus on vaat et garanteeritud. Selleks meil paraku aega pole ning suundume hoopis Käsmu.
Ka siin saab oma rahu ja vaikuse doosi kenasti kätte – vaid augustis on siin Viru Folgi tõttu lärmakas ja rahvarohke, muul ajal aga võib rahulikult ja häirimatult sadamas, kaidel ja randadel ringi uidata.
Läbi tasub käia ka meremuuseumist, kus kaptenite küla kohta rohkem teada saab. Kel aega, astub läbi ka surnuaialt. Seal puhkab helilooja Ülo Vinter, “Põhjamaa” ja paljude teiste kaunite ja kuulsate heliteoste autor ning allakirjutanu vanaisa…
Kogu teekonna käigus ei saa üle ega ümber ka meie mõisatest – teele jäävad nii Palmse, Sagadi kui ka Vihula. Need aga on eestlasele pea kindlasti tuttavad ning kui isu mõisakülastuse järgi on suur, soovitaks vahelduse mõttes teha teekonna alguspunkti lähedal hoopis kõrvalepõike Kolga mõisa.
Ja juba mainitud Vihula mõis on üks võimalikest Golden Route’i lõpp-punktidest. Hotell, restoran, spaa ja alaline vanade autode näitus on siin põhilised tõmbenumbrid ning suure tõenäosusega jõuavad enamus marsruuti läbivad väliskülalised siia välja. Meie aga valime veidi teistsuguse lähenemise.
Õhtupimeduse jõudes saabume hoopis Adami Külalistemajja Lahemaa Rahvuspargi serval Vainupea külas, kus perenaine on suitsusauna sooja pannud ning õhtusöögilaud on heast-paremast lookas. Kui mõisad pole Sinu jaoks, siis siin ootab ees eestlaslik ja hubane alternatiiv.
Ja kuigi suure tõenäosusega on kohalikel enamus nimetatud kohti juba varemgi läbi käidud, ei tähenda see, et värske pilguga uuesti minema ei peaks.
Marsruudi eesmärk on sama nii külalisele kui kohalikule – näidata kompaktse paketina Eesti ilusat loodust, nauditavaid kõrvalteid ja mitmekülgset ajalugu. Meil on, mida näidata ning millesse armuda!
Pildid ja video: Sten Ottep. Vaata ka maaletooja lehele
