Suurte sulavete ja sadude aegu saavad tänavatest jõed ja järved, kust autojuhid vett kahte lehte üles keerutades läbi suruvad. Hooga sügavasse lompi sõitmine võib, lisaks kurjadele märjaks pritsitud jalakäijatele tuua ka tuhandetesse eurodesse ulatuvad remondikahjud.
Lume sulamisest tekkivad veelombid on praeguste ilmadega paratamatus, sest ühekorraga veeks saav lumi ei mahu korraga äravoolu. Jäätunud maapind ei suuda aga tekkinud vett korraga endasse imada.
Peamiselt räägitakse veeuputusest kui liikluskultuurituse osast – piisab linnakiirusel läbi lombi sõitmisest, et kõnniteel või bussipeatuses jalakäijad sopaga üle kallata.
Sellest, et autojuht peaks enne igat tee peal olevat veekogu hoo maha võtma ja sealt võimalikult tasakesi läbi minema, räägitakse vähem. Ometi on isegi väikese veesilma puhul võimalus oma sõiduvahendile liiga teha.
Hooga sügavasse vette sõitmine võib halvimal juhul maksma minna tuhandeid eurosid ning auto võib vajada isegi uut mootorit.
Häid tagajärgi hooga kevadiselt soolasesse lompi sõitmisel üldiselt ei olegi, sest lisaks mootorisse sattumise ohule võib liigne vesi rikkuda elektroonikat, kiirendada liikuvate detailide kulumist või panna auto roostetama.
Parim lahendus on sügavaid lompe vältida või siis sõita neist läbi väga aeglaselt.
Suurvesi ohustab üllatuslikult linnade ja asulate autosõitjaid – just väiksemad kitsad tänavad on need, mis kõige suurema tõenäosusega muutuvad mikrojärvedeks või -jõgedeks. Näiteks lõppes naistepäev ühele pealinna autoomanikule kurvalt – auto uppus Pärnu maanteel sügavasse lompi.
OLE VALMIS EBAMEELDIVUSTEKS
Tänavu on lähenev kevad pakkunud kuhjaga temaatilist mõtlemisainet: sulatab ja kõvatab kordamööda ning taevast kallab vaheldumisi alla lund ja vihma.
Naistepäeva eel tabasid meid ühekorraga nii lume- kui sellele järgnenud veeuputus. Ilmateade lubab sarnaseid “üks silm nutab, teine naerab” – raputusi märtsi lõpuni.
Mõned sulavetega kaasnevad riskid on ilmselged – pritsiv vesi teeb jalakäijate elu kibedaks, lombist läbi sõites paiskub vett auto tuuleklaasile ning nähtavus võib sekunditeks nullilähedane olla. Kui vesi on väga sügav, tungib see uksepragudest sõitjateruumi.
Hooga üles paiskuva vee poolt ära rebitud ja teeveerele vedelema jäävad logarid, põhjakatted, porilapakad, põrkerauatükid ning autode registreerimismärgid on ilmekas näide sellest, kui tugev on ka väiksem laine.
Kuid tegelik kulukas oht jääb pilgu eest peitu – kapoti alla. Veekahjustuste järelmõju võib ilmneda kaua aega pärast “uputust” – valesse kohta sattunud soolane vesi hakkab oksüdeerima elektroonikakomponente, mis aja möödudes lakkavad töötamast.
Poriveest jääb auto kereõõnsustesse ja pragudesse (soolaseid) setteid, mis niiskust seovad ja roostetamist soodustavad.
Niiskuskahjustuste likvideerimine on aja- ja ressursikulukas. Kehvemal juhul jätab see autojuhi pikaks ajaks jalameheks.
AUTO KOHT ON KUIVAL MAAL
Kuigi autod on disainitud toime tulema mõõduka koguse vee ja niiskusega, ei ole tavaline sõiduauto mõeldud toime tulema sügavate lompidega – see sõitku ikka kuival maal.
Kaasaegses autos on suur hulk erinevaid elektroonikaseadmeid – ajud, juhtmoodulid, releed jpm. Maasturite projekteerimisel on veetakistuste läbimist silmas peetud ja need nii õrnad ei ole, aga nendegagi pole teedel laiutavate järvekeste vallutamine riskivaba.
Et paremini mõista, kuidas asjad tegelikult on, võib endale ette kujutada autot, milles on lademes rüperaale ja nuhvleid ning need on paigutatud eri kohtadesse, kust vesi neile ligi pääseb. Ei vaja vist pikemat selgitamist, mis juhtub mobiili või sülearvutiga, kui see soolasesse vette visata.
OLULISED TURVARISKID
Hooga läbi lombi sõitmine kätkeb endas ka reaalseid turvariske. Lisaks elektroonikale võib “laine” ajutiselt rivist välja viia pidurid – kulub mõni aeg, enne kui läbi loputatud pidurite tööpinnad oma tavalise efektiivsuse saavutavad. Piisab väiksemast lombist, et pidurid pihta saavad.
Vesi võib tuulutusavade kaudu sattuda isegi auto sidurisüsteemini. Sidur võib selle peale läbi libiseda, ja selle normaalne talitus taastub alles pärast vee ära valgumist-aurustumist. Kui tegemist on soolase veega, kiirendab see korrosiooniprotsesse.
Vett ei salli ka rattalaagrid. Kui normaalse sõidust lenduva veega saavad laagrite tihendid üldiselt hakkama, siis sügavasse vette uputades võib vesi ronida nii laagrite vahele, kui ka kardaani tugilaagri(te) vahele.
Laagrite vahel “elu hoidev” määre rikneb veega kokkupuutel, tulemuseks on normaalsest kiirem kulumine. Võimalike rikete loetelu ei ole ammendav.
MOOTOR JA KÄIGUKAST LÖÖGI (VEE) ALL
Niisiis võib hooga lombist läbi sõites sattuda soolasegune vesi kohtadesse, kus seda kindlasti olla ei tohiks – elektrisüsteemi komponendid, rihmad, generaator, sõitjateruum.
Pihta võib saada isegi käigukast, mille õli muutub veega kokku puutudes emulsiooniks ja vajalikul määral ei määri. Aitab ainult käigukasti õlivahetus.
Kui muudel juhtudel toob vesi kaasa ajutise läbilibisemise (rihmad), halvema määrimise (rattalaagrid), kiirema korrosiooni või lühise (generaator, süüteprobleemid), siis mootori õhuvõtu kaudu silindrisse jõudnud vesi ei ole – erinevalt kütusesegust – kokkusurutav. Võib tekkida hüdrolöök.
Parimal juhul sureb mootor lihtsalt välja ning vee kõrvaldamisega mootorist, kuivatamise ja õlivahetusega hakkab mootor taas tööle.
Aga pahatihti on tekkiv hüdrolöök piisavalt võimas, et isegi mootori rauast osa lõhkuda – kolvid ja kepsud annavad esimesena alla.
JUBA 10 CM VÕIB OLLA OHTLIK
Lisaks autosse lahmavale veele pesitseb oht ka lompide põhjas: keegi ei saa garanteerida, et praeguste ilmadega ei ole sinna üleöö tekkinud löökauku.
Ka paigast ära nihkunud kaevukaas on ohtlik. Teravate servadega löökauk, rääkimata lahtisest kaevust, lõhub hooga sisse sõites rehve, velgi ning veermikudetaile.
Näiteks Tallinnas, Nõmme väikestel tänavatel on mõni lomp kevadtalvel nii sügav, et porivesi ulatub keskmise sõiduauto põhjani. Sellisesse veekogukesse sõiduautoga ronida ei tohi, kui auto tervis vähegi korda läheb.
Auto põhjani ulatuv vesi on igal juhul liiga sügav, sellest läbi sõitmine, riskimata auto tervisega, ei ole võimalik!
Tegelik turvalisuse piir on aga veelgi madalamal – et kindel olla, siis umbes 10 cm sügavune vesi on selline, mis tavalisele autole veel liiga ei tee. Siin on üks suur “aga”: turvaline(sem) on see üksnes siis, kui sõita aeglaselt.
Auto põhjani ulatuvat vett peaks seega vältima igal juhul, sellistes sügavustes ei ole enam vahet kas läbida lomp kiiresti või aeglaselt.
Jah, võib minna õnneks – neidki näiteid on – aga tegelikult ei tea keegi täpselt, mis sõlm (liiga) märjaks sai ja millal vigastus välja lööb. See võib juhtuda mitmeid kuid hiljem.
PUUST JA PUNASEKS: NII LÄBID LOMBI TURVALISELT
Kui vette sõitmine ei ole välditav, tuleb kiirus hoida madal, umbes jalakäija liikumise kiirusel. Isegi 30 km/h on ohtlik: vett pritsib kõrgele juba ka 5 cm sügavusest lombist.
Kui lombi sügavuse hindamine ebaõnnestus või sattus kiirus liiga suur ning auto mootor välja sureb, siis tuleb võimalikult kiiresti süüde välja keerata ning puksiir appi kutsuda.
Kui mootor välja sureb, ei pruugi kõik olla veel kadunud. Ent paaniline uuesti käivitamine võib viimase surmalöögi anda – ka auto starteril on piisavalt jõudu, et silindrisse sattunud veega mootori sisemus lõhkuda.
Igal juhul on auto välja suremine pärast veest läbi sõitmist märk sellest, et niisama lihtsalt uuesti käivitamine tõenäoliselt enam ei õnnestu ning vaja on remonditöökoja meistrite sekkumist.
Väldi sügavaid lompe või sõida neist läbi aeglaselt. Pärast sügavast veest läbi sõitmist jälgi auto käitumist – kui tekivad kõrvalised hääled, mis paari minutiga ei lõpe, pöördu esimesel võimalusel asjatundjate poole.
Kaanepilt: Ylle Tampere
