Uku Tampere käis LaitseRallyPark’is krosskardiga sõitmas ning vaimustus sedavõrd, et lubas esimesel võimalusel üritust korrata. Kuidas profid – teiste seas meie ralliäss Ott Tänak – nende pööraste neljarattaliste roolis hakkama saavad, näeb 30.juunil Tallinna Lauluväljakul.
Ühele autohullule pole palju vaja, et end taas lapsena tunda. Kui noorem kolleeg Veli V. nädal tagasi oma sinisele Subaru STI-le uue, vihmaveetoru meenutava summuti alla kruvis ja esimest korda autot käivitades nagu segane mööda õue ringi kargas, rõõmustasin temaga kaasa ent tundsin ka pisukest kadedust – ei mäleta, millal mul viimati säärane “hulluhetk” peal ära käis.
Olge oma soovidega ettevaatlikud! Kulus vaid mõni päev kuniks ka mina sain oma hetke: nimelt tehti mind LaitseRallyPark’is piltlikult konserviks kui suruti 150-hobujõulisse metallkarpi ja lasti rajale lahti. Krosskardiga sõitmisest saadud adrekalaks pole siiani lahtunud.
30.juunil toimub Tallinna Lauluväljakul Delfi Rallipäev, milleni jäänud nädalate jooksul tuleb seal võistlevatel rallisõitjatel teha mõnigi harjutusring. Nii koguneski suurem osa neist Laitsesse, et saada esmakordselt aimu, mis “loomaga” krosskardi näol tegu.
Krosskartide omanik ja instruktor Raul Orav tutvustas algatuseks masinate iseloomu ning mõnegi sõitja silm lõi seepeale põnevuse ootuses särama.
Laitse eelsõidul osalejad said krosskartidega teha ühe prooviringi ning kaks korda sõideti aja peale. Kohal olid Juss Laansoo, Kevin Korjus, Margus Murakas, Karl Kruuda, Egon Kaur, Eero ja Joosep Ralf Nõgene, Ken Torn, Sten Oja ning Martin Kangur.
Raul Orav tõdes, et paari korra sõitmisega selle masinaga veel päris sõbraks ei ole võimalik saada, aga rallimehed saavad tunnetuse kindlasti kätte.
Krosskart on võrreldes tavakardiga väga kiire ja võimas ning paneb adrenaliini voolama ka rallisõitja soontes. Kui palju pulssi tõstab teadmine, et Lauluväljakul minnakse vastamisi Ott Tänakuga, seda muidugi öelda ei tea.
ADRENALIINI JA … HIRMU
Seni veel pole ette tulnud, et ma ei julgeks esimese hooga mõne ootamatu sõiduvahendi rooli istuda ja kohe litsuma asuda. Tavaliselt ikka – “Näidake mulle, kuidas selle asja käima saab!”, ja minek. Ei ole ette tulnud sedagi, et mind koos Eesti võidusõidutippudega (Laitse) rajale kutsutakse.
Meile räägitakse jäigast tagasillast, agressiivsetest juhtimisvõtetest. Taban end korduvalt mõttelt – äkki ma ikka täna seda ei proovi. Äkki ma olen koba ja kui kõik teised vaatavad, siis …
Rajale, prooviringile läheb esimene pärissõitjate paar.
Proovimine my ass. Stardisirge lõpus juba hüppesse ja kontrasse, mootorid õrritamas piirikuid ja ärritamas tavainimeste kuulmekilesid. “Issand kui kiire see masin on!”
Ainult ühes kategoorias olen ma samal pulgal – mõnigi rallisõitjatest ei olnud kunagi ühegi krosskardi roolis istunud. See-eest on neil ette näidata rallimaailma kogemus ja kiirus. Minu ainus kiire liigutus käis ära siis kui süda saapasäärde langes.
Millest selline elevus (loe:hirmujõnks), täpselt ei teagi seletada. Rallit, rallikrossi ega muul viisil võistluslikult kiiresti liikumist pole ma harrastanud, aga “liikluseks suletud turvalisel alal, maaomaniku loal” on ju igasugust pulli tehtud. Rool, kang ja pedaalid võõras vara nüüd küll pole…
“MINA SELLESSE AUTOSSE EI ISTU!”
Krosskardi näol on tegemist kahtlemata kiireima sõiduriistaga, mis seni minu istumispõskede alla ja käte vahele on usaldatud. See masin paisab mootori ees võbeleva juhi “nullist sajani” veidi üle kahe sekundi ning arendab kiirust kuni 180 km/h. Pole paha või mis?
Neid, kes krosskardist viimase välja võtta suudaksid, ei olegi Eestis liiga palju. Mul sõita olnud karti taltsutab tavapäraselt näiteks Eero Nõgene. Kuigi kiiresti sõita pole krosskardiga kuigi keeruline, siis “viimase võtmine” on sootuks teine tera.
Tippkiirus ca 180 km/h ei ole tänapäeval muidugi enam mingi näitaja, aga ei maksa unustada, et tegemist on pisikese, see-eest väikese metallpuuriga, mis kurvides natukene kruusa näkku viskab ja läbi šikaani ebareaalse kiirusega lendab. Kiivri visiir tuleb kinni hoida!
JÄLLE SEE MÜNCHHAUSEN
Parun Münchhauseni kahurikuul on meil varemgi võrdlusena käibel olnud ning sama kirjanduslik kujund on asjakohane sellegi loo puhul.
Krosskart on ratastega kahurikuul. Sel kuulil on lisaks neljale rattale rool, pisike puur ja jõuallikas. Vähemate vahenditega ei saa lihtsalt nii võimsa mootori otsas-küljes-ees-all-taga olla ning samal ajal ka sõita.
Targu hoian end sõitjate järjekorras lõpupoole ning uurin ääri-veeri, kes veel võiks teada kahurikuuliga lendamise üksikasju. Ja siis möödub betoontõkkele väga lähedalt täiesti arutul kiirusel ilmselt Karl Kruuda.
Samas, kurat seda teab, kes seal täpselt istus – juba järgmine silmapilk maandub see keegi prantsatusega ja võtab puhtalt stardisirge lõpukurvi. Oli üks võistleja. Süda teeb järjekordse maandumise, seekord teise säärde.
KUI SINUST SAAB KONSERV
Ja siis tabab mind selja tagant küsimus: “Kes nüüd läheb?”
Oh, see olen vist ju mina! “Mina… ma võin minna!”
Nagu rambipalavikus vean selga kombe, pigistan jalga üks number liiga väikesed sõidujalatsid. “Vabandust, siin on vist mingi eksitus. Ma tahaks küll minna, aga miks on teises autos Margus Murakas?”
Päriselt, ma ei ole mitte kunagi kiiresti sõitnud! Margus lubab, et ta saab ise hakkama, kui mulle järgi jõuab. Ärgu muretsetagu.
Meeskonna abiga saan pähe kiivri ja kaelatoe ning mind pakitaksegi konservipurki. Välja eriti ei näe, liiga mugav ka ei ole. Proovin meeles pidada, kuidas käigud vahetuvad. Esimene ette, ülejäänud tagasi…
Suretan boksist startides mootori välja. Ei, see pole strateegia. Jalg väriseb. Hingamine on raske. Peas vasardab üksainus mõte: “Peaasi, et Margus mulle ringi peal järgi ei jõuaks…”
Tunnen end nagu läbiklohmitud liha. Sibulaklops. Konservipurk, kuhu on integreeritud ahi, mille sisse omakorda on lükatud võdisev liha. Kuumus. Mootor on eelmiste sõitjate poolt üles köetud ja hingab ja lõriseb selga. Mootori jõuramisest üle käib jahutusventikate hääl. Need lihtsalt lärmavad. “Peaasi, et…”
VALMIS OLLA, KÕIGE KIIREM OLLA!
Tähelepanu, valmis olla, kõige kiirem olla! Start! Silme ees on alguses lihtsalt must. Iga liigutud meeter, iga sekund mõjub aga vabastavalt. Stardisirge lõpus olen edukalt kolmanda käigu peal ning esimeses kurvis jõudnud krosskardiga kokkuleppele, et täna me ei juhi rooliga vaid ainult gaasi ja piduriga. Vägev!
Edasi on lihtne. Iga kurviga saab koletislik auto järjest armsamaks. Olles terve elu sõitnud esi- ja nelikveoliste masinatega, on tagaveolise sõiduki pikk külglibisemine minu jaoks tegelikult võõras maailm, aga kui keerata kurvi sisse agressiivselt ja edasi rooliga ainult natukene sihtida, siis … tuleb välja küll. Isegi asfaldil.
Teadmis- ja teaduspõhisest ringiliikumisest rääkida oleks palju. Krosskardi sõidujoon on algaja käes üsna sellised nagu gaas ja pidur dikteerivad. Roolisolija ülesandeks on sellises olukorras hoida end sel ribal, mida rajaks nimetatakse ning pidurdada-gaasitada. Ja mitte sõita otsa erinevatele… asjadele.
Mõne korra eksin käiguga, sest tõmban kangi vales suunas: “Kurat, neutraal pidi ju hoo pealt raske olema leida, kuidas see nüüd siis õnnestus!?”
Korra eksin ka rajal, sest olin veendunud, et sisemisel ringil pärast kaarega paremale suunduvat küngast tuleb järsk vasak nagu alarmsõidukoolitusel.
Tühjagi. Selle asemel paiskuvad vastu koonused, nõudlik kruusalõik jääb hoopiski paremale. “Siia läks viis sekundit.” Võidusõidus on see kalendriga mõõdetav suurusjärk.
Mõistlik on mitte spinni teha, sest tagurpidi käiku ju ei ole. Paar korda käib auto üsna hirmutavalt risti, aga siis päästab vana hea “hoia peal!” ning ehmatus vormistub hoopiski täitsa ilusaks kurviks. Teistel on koguaeg nii, aga.. mitte kogemata. Kõige kiirem olla, tõepoolest!
Mul oli autos pidevalt väga kiire tunne, aga kui ma boksialale jõuan, astub Murakas juba autost välja. Seega ei saa ma uhkelt öelda nagu peategelane “Kiired ja vihased” filmis – “I almost had you!” … Mitte täna. Teine kord, ja veel ja rohkem. Ja siis me räägime!
AUTO NAGU AUTO IKKA
N-rühma ralliauto? Nääh, igav. Supersportauto? Mkmm, igav. Superbike? Mmm, igav. Nagu aru saate, olen ma võetud. Ehkki esimesel korral löödud, siis edaspidiste sõitude ootel vahule löödud.
Kindlasti on krosskart kiirem ja äkilisem mistahes ralliautodest, seda möönab ka Margus Murakas. Kuid muus osas on see auto nagu auto ikka. Neli ratast, rool ja mootor.
Ega siin rohkem kommenteerida ei olegi vaja. Elamus on vägev ning selle edasi andmine ei olegi muud moodi objektiivne, kui soojalt soovitades kunagi ise järgi proovida.
Hetkel veel krosskartide renditeenus aktiivne ei ole, aga Raul Orav vihjas, et varem või hiljem (aga pigem ikka varem ehk varsti) saab hakata neid pööraseid masinaid ka rentima.
Et ise oma silmaga näha, mida krosskardid suudavad Eesti rallimaailma paremiku kätes, tasub 30. juunil ise Tallinna Lauluväljakule kohale minna. Seal võtavad kõik ralliässad omavahel ja Ott Tänakuga mõõtu.
Pildid: Delfi, Uku Tampere
