Volkswageni uus lipulaev, sportlik laugpära Arteon on jõudnud Baltikumi müügiesindustesse. 13. juuli seisuga on eeltellitud juba 81 autot, neist 21 Eestisse. Uue mudeli kohaliku road-show viimane etendus antigi Tallinnas, ning meie otsustasime seekord uustulnuka üle vaadata kahekesi, koos üheksase Tuulega.
Viimane olla on mõnikord väga hea – Eesti esitluseks jõudis kohale kauaoodatud signatuurvärvis ja tippvarustuses kuldkollane Arteon. Lätlased ja leedulased võisid oma esitlustel R-Line’i 280-hobujõulist, kõikide lisadega varustatud autot vaid ette kujutada. Eestlased said oma käega katsuda ja päriselt sõita.
Lisaks kuldkollasele tunnusmudelile, mille järgi Arteon ilmselt sportpäraks nimetatud ongi, olid Eestis kohal ka “keskmikud” ehk tõenäolised müügihitid ning “hall hiireke”, 150-hobujõulise turbodiisliga baasvarustuses auto.
KUI KÕIK LÄHEB NAGU VAJA
Vähenõudlik olla on mõnikord väga õige valik: viie testauto peale oli kaheksa ajakirjanikku, mis tähendas, et entry level 2-liitrise 110 kW diiselmootoriga Arteon konutas võimsamate sõsarate vahel päris omaette.
Otsustasime Tuulega, et meile sobib kõige hallim hiireke väga hästi ning võitsime tänu sellele kahekesi olemise kvaliteetaja, mina ka võimaluse ainsana roolis laiutada, sest tirtsul lube veel ei ole.
Küll aga on tal teravat silma ja tähelepanuvõimet seal, kus täiskasvanu on elukogenult pime ja tuim. Nõnda saingi ma vastata ootamatutele küsimustele ning ühtlasi targemaks osas, mis puudutab väikese inimese soove ja vajadusi.
Ei jäänud hallike me ainsaks ratsuks. Ülemiste hotelli pitstop’is kohtasime kolleege, kes baasvarustuses Arteoni tervitushüüete saatel “kõige-kõigema” vastu vahetasid. On teada tõsiasi, et autoajakirjanik vaimustub kiirusest ja luksusest, aga tahab omal nahal kogeda ka päris elu. Ärge alahinnake hiirte hinda, eriti kui teile pakutakse vanaisa põllult välja kaevatud rahapada!
Ühesõnaga, üks igati kordaläinud päev kõige sinna juurde kuuluvaga. Vihmagi hakkas ladistama alles siis, kui kõik testiringid ja “elustiilipildid” tehtud ning restoranis Juur lõunalauda istutud. Toidupiltide klõpsimise kõrval sai tehtud kogetust kokkuvõte. Ime küll, tüdrukud olid seekord hinnanguid andes üksmeelel.
ARTEON 2.0 TDI 110 kW / 150 hj DSG-7, hind alates 34 516 eurost
Baasvarustuses Arteon pakub küsitud hinna eest rohkesti autot. Kes Volkswageniga – Passati või Golfiga näiteks — sõitnud, sel suuri üllatusi taluda ei tule. Tegu on puhtaverelise “das Autoga“. Lihtne, käepärane, kohati arusaamatult askeetlik (kui uskuda hinnakirja, ei saa isegi lisavarustuse nimekirjast nahksisu, tuleb tellida R-Line).
[dropcap]JÕUDU JÄÄB ÜLEGI [/dropcap]Aga sõidab nagu kulda, 150 hobust on linnatänavatel liikumiseks isegi palju. Avarust jagub, põhivarustuses on muutuva ülekandega rool, kohanduv kiirusehoidik, leed lähi- ja kaugtuled, rajahoidja (töötab vaid väga korrektselt joonitud teekattemärgistusega, katkendliku joonega kisub ära vasakule) ning palju muud elutarvilikku.
Tuul tunnustab auto lõhnavabadust (uus tekstiil ei haise kemikaalide järele, R-Line hiljem lööb ust avades intensiivse nahalehaga otse silmade vahele ja paneb pea valutama) ning nuriseb sõitjateruumi kostuva müra üle: karedal asfadil haarab väike naine peast ja nõuab pargipeatust, et tüminast lukku läinud kõrvu puhata. Tõsi on, et premiumit püüdev Arteon ei ole maailma kõige vaiksem auto… seestpoolt.
[dropcap]ELEKTER JA MANNERG [/dropcap]Juhi- ja kõrvalistuja iste lausa karjuvad elektrooniliste valitsate täispaketi järele: lööngi käega ja loobun istmepatja kõrgemale pumpamast, sätin selle asemel rooli ja peeglinurga madalamaks, aga mugav ei tundu isteasend siiski.
Kokpitis asjade – nutitelefoni, võtmete, käekoti jms. käest panemisega tekib probleeme: panipaigad on väikesed ja kummalised. Interjööridisainer on kas tõeline laudalemb või on tal ainult üks suur asi endaga alati kaasas kanda: Arteonis on üks tõsiseltvõetav panipaik (vabandust, koos pakiruumiga kaks). Käetoelaegas. See on suur nagu lüpsiämber.
[dropcap]USB IKALDUS [/dropcap]Iseenesest pole mul ämbrisse asjade loopimise-peitmise vastu mitte midagi. Kui vaid sealsamas ei leiduks ainus auto eesosas toimiv USB-liides, kust telefoni laadida. “Toimiv” on suhteline: sisse läheb, ühendab, ja laeb. Välja tuleb, kui Hans Lõugas Geeniusest appi kutsuda. Ausõna, Tuule ja minu topeltgarantii. Kaks korda kangutasime. Tähendab, Hans kangutas.
Juttu USB ümber jätkub kauemaks – nimelt on laadiva telefoni ämbrist väljatõstmine suht riskibiz, sest kanalit juhtme turvaliseks väljavedamiseks ämbri serva freesitud ei ole. Ei ole seda muuseas ka “kõige-kõigemal” R-Line mudelil. See, et külgmised turvakardinad on lisavarustuse nimekirjas, on võrreldes USB-ikaldusega köki-möki.
[dropcap]OTSUS [/dropcap]Kui Tuule käest küsin, kas ta ostaks sellise auto, saan vastuseks: jah, aga mitte endale. Emale ostaks võib-olla (oi, mina tänan!), aga veel parem, isale. “Isa sõidab hästi rahulikult ja tal on alati midagi vedada.” No-jah siis. Tegelikult olen ma nõus. Ema ja isa saavad oma raha eest selles variandis väga palju autot.
KLÕPSA PILDIL
Arteon R Line 2.0 TSI 206 kW / 280 hj, 4Motion DSG-7, hind alates 45 210 eurost
Meil jääb “möirgava puumaga” (andke andeks lõvikutsikad ja jaaguarid, aga nii Tuul signatuurkuues kuldkollase Arteoni ristis) kiiremate ringide tegemiseks aega umbes 40 minutit. Selle aja sisse peavad mahtuma teravalt kurvilised (ja kõrvalised) teed, kiirus, elamus ja palju moone. Sest moonid teadagi, on popid.
Ülemiste hotelli õuel purskaevu ümber esimest auringi tehes karjatab väike daam mu kõrval: “Appi, ära kihuta nii, mul hakkab paha!” Esimese, sest teine tuleb pärast lennujaama ristmiku kannakat – preili on unustanud käekoti lounge’i. Sisenen parklasse külg kergelt ees, uhke kaarega fontääni võttes. Kiusatus on sinu nimi, Arteon R-Line.
Kolmanda ringi teen Tuule vastusõdimisest hoolimata – no kui väljuda, siis ikka… ringiga. Tüdruk tõstab käed silmadele ja oigab: “Ema, EMAAAAA, mul on nii piinlik, need mehed seal (kolleegid Autolehest ja mujalt) vaatavad ju! Jah, ma olen ennegi kuulnud (meestelt), et nad pole näinud NIIMOODI sõitvat naist. Palun vabandust tekitatud kannatuste pärast.
[dropcap]ÜKS TEINE AUTO JU [/dropcap]Ojaa, kui baasvarustuses Arteon annab kogu raha eest Volkswagenit, siis 280-hobujõuline R-Line oleks nagu teine auto. VW Eesti esindaja võrdleb seda… Audiga.
Mina võrdlen Arteoni siiski Arteoniga ja ütlen, et nelikveolise, suurepäraselt toimetava 7-käigulise topeltsiduriga automaatkastiga, 43 eri seadistust võimaldava vedrustusega (sõiduta virtuaalset “lifti” spordi ja mugavuse vahel) täpne, kergelt juhitav ja stabiilne masin on klass omaette. Omas klassis muidugi.
Sest noobelklassi ei tahaks ma Arteoni (veel?) lasta. Muuseas, kas teadsite, et nimi “Arteon” on kokku pandud VW Hiina hitt-lipulaeva Fideon nimest ja premium – tähisest? Loogilisemalt kõlaks küll pakutud teine versioon “Art” (kunst)+ “Fideon”, aga vahet vähe, marginimi on naiste meelest õnnestunud. Kõlab nagu karikavõitjast täku nimi.
[dropcap]ENNETAB JA KAITSEB [/dropcap]Pipratera, et külgturvapadjad ja turvakardinad on saadaval 358 – eurose lisatasu eest tuleb lihtsalt alla neelata: Arteon on rahvaauto VW lipulaev, mitte noobelklassi sõiduk. Tuleb osta.
Samuti tasuks soetada 148 euro eest proaktiivne (eesti keeli “ennetav”) reisijakaitsesüsteem: nimelt suudab auto ära tunda kui õnnetus on lähedal ning selleks valmistuda, pingutades turvavööd, tehes aknad praokile, et vähendada kabiinisisest rõhku.
Purskaevuringide järel küsib Tuul, kas see on ikka hea mõte, kui auto aknad lahti teeb, kui juhtub õnnetus ja lend läheb otse vette? Autoga vette kukkumises pole üleüldiselt midagi head, aga tõenäoliselt on avatud aken kasulikum kui avamata aken.
Aus olla, ei jäänud ma oma pooliku vastusega rahule. Paremat polnud aga kuskilt võtta: ei saanud täit selgust me sellesse ka hilisemas lõunalaua-arutelus. Oli olukord, kus suured inimesed väikese inimese kõikidele küsimustele vastust ei teagi…
Oluliselt on edasi arendatud kohanduvat kiirusehoidikut: see suudab nüüd lugeda liiklusmärke, ja nende järgi sõita. Samuti – kui navisse on sisestatud teekond – arvestab auto lähenevaid kurve ning aeglustab ja kiirendab vastavalt teeoludele. Kes valmistab neile seda imelist vidinat, ja kas tegija on sama, kes tarnib Volvole, Fordile, Audile, jäi seekord küsimata.
[dropcap]EI TAHA AI-D [/dropcap]Tuul kuulas tähelepanelikult esitluse seda osa, kus räägiti VW autode üha lähenevast isejuhtimise võimekusest. Omavahele jäädes küsis ta vaikselt, kas mulle meeldivad isejuhtivad autod? “Ei, mitte väga…” “Mulle kohe üldse ei meeldi, ma tahan autoga ise sõita. Päriselt. Siis ei kao tähelepanu ära.” Lapse suust, mitte kampaaniast pead sina tõde kuulma…
[dropcap]KURVID JA KIIRUS [/dropcap]Kui sul on 40 minutit aega, ja sellesse peab mahtuma ka moonilõõma pildistamine ja nina puuderdamine, siis pole sul ilmselgelt aega süveneda infolusti ja üleüldisse nupuplahvatusse. USB-st oli juttu, infolust on virtuaalne (Passatilt tuttav), ning sel ajal kui mina kõrvalteedel oma piire katsetan, on Tuul mõnusalt kõrvalistmel keras ja viipleb. Tema meelest on lehvitamisele reageeriv ekraan äge.
Mis peamine, Arteon R-Line sõidab. Väga hästi sõidab. Kurvidesse 130 km/h sisse ja sama hooga välja lendamine ei ole probleem. 190ni keriv spidonäit on sekundite küsimus. Kui viitsiks sebida ja timmida sõiduviise ning vedrustust, oleks elamus ilmselt veelgi vägevam. Aga meil pole selleks aega. Lasen autol otsustada ning jään rahule. Vinge.
VAATA VIDEOST, KUIDAS TÖÖTAB ARTEONI ADAPTIIVNE VEERMIK
[dropcap]MOONIDISAIN [/dropcap]Mina pean moonid pildile saama! Kui hallikesega käisime Tallinnas valitud kohtades ja tegime Kihnu Virve taustal endleid, siis R-Line sobib kiiruste konteksti. Moonipõllu suunal saame boonusena mõne kilomeetri ideaalses korras tolmuteed. Ma tean, et see näeb efektne ja natuke hirmutav välja, aga Tuul mu kõrval ei tee teist nägugi, kui külge natuke ette lasen.
Teeme põlluserval oma pildid, Tuul poseerib nii hoogsalt, et komistab ja kukub pildi nurka; viis minutit on aega koduses boksipeatuses nina puuderdada, ja juba tuiskamegi tagasi Ülemiste Citysse. Väike vahejuhtum USB-ga, Hans Lõugas võtab üle, ja ongi kokkuvõtete aeg.
[dropcap]OTSUS [/dropcap]Me oleme Tuulega selgi korral üksmeelel: R-Line on vinge ja võimalusterohke auto, aga mitte liiga originaalne. Paneme kõrvale kasvõi Seat Leon Cupra, 300-hobujõuliseks ägeloomaks kehastunud pereauto (kah grupisisene konkurent, kui juba ülal Audiga võrdlemiseks läks), mis on kergem, vaiksem ja sõidab vähemalt sama vingelt.
Sügisel püünele astuv Kia Stinger võib olla üks tõenäolisemaid grupiväliseid võistlejaid. Erinevalt Arteonist, mida baasvarustuses pakutakse esiveolisena, on Stinger kas taga – või nelikveoline. Seega räägime me sportpärade kontekstis õigeveoliste taastulemisest.
Möödujate komplimentide kogumisega ning silmapai tegemisega Arteon hätta küll ei jää, ka andis Tuul plusspunkte lapsesõbralikkuse osas. Kui ostmiseks läheb, siis oleme mõlemad mõistuse juures ja võtame sama raha eest rohkem: hea välimuse, piisava varustuse ja normaalse mootori. Arteon, see tavaline, siit me tuleme.
Pildid: Ylle Rajasaar, Tui Tuul Sikk, Volkswagen
