Linnaruumimõtteid Londoni näitel: rattateid tuleb planeerida mõistusega

Uku Tampere tunneb Londoni liiklust nagu oma tagataskut: mitu korda kuus sõidab ta seal kaubikuga ringi. Kui koroonapiirangute-aegne maharahunenud metropoli liiklus välja jätta, on viimased aastad kaasa toonud aina painavamaid ummikuid. Oma süü selles on kehvasti planeeritud rattaliikluses.

London – üks Euroopa metropolidest. Kaasaja moemeka ja uute liikumiste kants. Siin tehakse kõik, et kõikidele meele järele olla ning jätta linnast edumeelne mulje. Ja eks see mõnes mõttes ongi võimaluste linn. Öeldakse isegi: “Kui seda pole Londonis, siis pole seda olemas.”

Keskkonnasõbralikkuse kontekstis on UK pealinn samuti üks eeskujulikumaid: kehtestatud on ULEZ, nulliring, kuhu sisepõlemismootoriga (vanematel) sõidukitel on juurdepääs tasuline; järjest joonitakse uusi rattaradasid ning autoga liiklejaid sunnitakse linnast väljapoole. 

Meie siin pisikeses Eestis püüame suurematest eeskuju võtta – ja London on kahtlemata positiivne – kuigi nii suuruse kui ka asustus- ning liiklustiheduse poolest täiesti erinev näide.

Sellegipoolest tuunitakse Tallinna iga hinnaga aina “rohelisemaks”. Võtame või Paldiski maanteele fooride paigaldamine, mis nullis värskelt valminud Haabersti viadukti liikluse sujuvusele suunatud funktsiooni.

Teadjamad on öelnud, et kõik pole päike, mis tõuseb. Isegi Londonis võib mõni linnaruumi parendus olla poolik või isegi kahjulik. Ja enne kui tormata kloonima järgmist pealtnäha toredat ideed, võiks teiste vigadest õppida. 

Londonist lahkuvad elanikud ja kaubandus

Kohalikud näevad järjest vähem põhjust Londonis elada ja sinna minna. Üks asi on sisserändajad, keda on sõna otseses mõttes igal pool, ja kes on linnale senisest erineva näo andnud.

Teine, tõenäoliselt veel suurema mõjuga on pidev liikluse ümberkorraldamine, mis peletab elanikele lisaks ka ettevõtjad linnast.

Londoni disainipood, mida Ylle oma loos nimetas, pani uksed kinni osalt sel põhjusel, et koht “pole enam see”. Suhtlesin ettevõtjaga messengeris, kes kirjutas:

“Kui satud siia ja tahad midagi, siis asjad on ikka siin ja lepime kokku, näitan sulle…” Ettevõtlus ise on kolinud netti, sest keegi ei taha sinna poodi enam tulla (autoga ei saa, jalgrattaga suurt serviisi koju ei vii).

Maailma üks paeluvamaid metropole on viie aastaga tohutult muutunud. Elektritaksod, hübriidbussid ja muud “kaasaegse linna infrastruktuuri megaarendused” on nähtavaim osa, kuid tegelikult keskmist inimest ei kõneta.

Turistile ja niisama jalutajale – fantastiline! Tahad hängida!? Fantastiline! Seda muidugi juhul, kui “hängimispaik” on tehtud õigesse kohta. Päris maailm ei ole ainult jalutamine ja hängimine. Päris linnas elatakse ja töötatakse.

“London on kaotanud oma võlu,” rääkis mulle just mõned päevad tagasi ühe kliendi ema, kes on Brixtonis 30 ja rohkem aastat elanud.

Üheks põhjuseks on proua sõnul muutused, mis linnaruumi inimesele meeldivamaks peaksid muutma, aga on teinud keerulismaks. Ma ei usu, et ta on ainus, kes tegelikult nii mõtleb. Tema jaoks on seda kõike liiga palju.

Muutusi tunneb vanman omal nahal

Olen vahelduva eduga kaubikuga Londoni vahet ja Londoni vahel sõitnud üle 10 aasta. Keskmiselt kaks-kolm päeva korraga ning nii umbes 200 korda.

Näen, kuidas paari eemal oldud nädala jooksul on jälle midagi uut tehtud. Üks hiljutisematest “progressidest” ajendaski seekord kirjutama. 

Londoni idaosa on olümpiamängude järel saanud arengus sisse hoopis uue hoo – jalgrattakiirteed, keskmisest parema kvaliteediga sõiduteed, pargid ja putkakohvikud jalakäijate ala serval. Idüll missugune, eriti kui parajasti ei saja!

Ainus häda, et kogu see eesrindlikult kavandatud linnaruum on tühjavõitu, isegi ilusa ilmaga ja nädalavahetuste kõrghetkedel. 

Turist kesklinnast nii kaugele ei satu, kohalikud (korralikud?) inimesed on suurema osa ajast tööl ning kui vaba hetk, lähevad pigem ikka mõnele “green” nimelisandusega alale aega veetma. Nii nagu seda on alati tehtud.

Päriselt ei ole me autovabaduseks valmis… kunagi!

Pariisi, Berliini ja isegi Tallinna linnaruumi planeerimisel räägitakse sellest, kuidas autod tuleb linnast välja lüüa ja asendada need … täpselt veel ei tea millega, aga igatahes on kogu autoliiklus saatanast.

Kas me oleme autovaba soovunelma täitumiseks päriselt ka valmis? Ja kas oleme valmis 5,10, 50 aasta pärast? Ma julgen arvata, et päris valmis ei saa me selleks olla mitte kunagi. Jalakäija- ja jalgrattakeskse maailmavaate realiseerumine eeldaks teatud osas naasmist tehnoloogiarevolutsioonieelsesse aega ja lahtiütlemist suuremast osast senistest tarbimisharjumustest.

Näide elust enesest: eskiislahendused on enamasti üks-ühele sarnased. Arhitekt on loonud ideaalmaailma, kus kõik näib veatu. Olgu kontori-, kooli- või eluhoone, ikka on pildil naeratavad inimesed, elektriauto ning suur-lai jalakäijate ja jalgratturite ala lillede, lindude ja liblikatega.

Kes aga tahaks hängida kontorihoone ees? Kellel on selleks aega? Ja kui sajab vihma või on pime novembriöö? Tuju läheb ära tulevastel treppidel koperdades või lilleampli otsa komistades. Naabrit ei tunne nagunii.

Eluvõõrad lahendused ei rõõmusta mind. Elu ei ole ajakirja klantspilt ja erinevalt ideaalmaailmast tahame me ju toimivaid, elulisi lahendusi. Teisisõnu, tõsiseltvõetavust. Aga see näikse ununevat. See, kas miski ka päriselt on vajalik ja töötav, näib olevat kellegi teise mure. “Loodame, et toimib…”

Jalgratas kui keskkonnasõbralikkuse mõõdupuu

Keegi kusagil ütles, et jalgratas on loodussõbralik. Järelikult peavad kõik alatest homsest sadulasse istuma, ja pole eriti kellegi asi, kas nad sõita oskavad või kas neil on, kus ratast hoida või sellega turvaliselt sõita.

Jalgrattast on tehtud kõigi kliima-, rohe-, kaasaegse linnaruumi- ja elukeskkonna ühine nimetaja. Muresid, mis on lahendatavad sadulasse istumisega on kümneid. Keskkonnamured, tervisemured, linnastumisemured…

Kuidas inimesed sadulasse saada? Londonis on juba pikemat aega kehtinud ummikumaks, olemas on LOZ ehk Low Emission Zone. ULEZ ehk Ultralow Emission Zone on uuema aja moeröögatus, mis laieneb jõudsalt.

Põnevust lisab teadmine, et peagi saabub päev, mil sisepõlemismootoriga sõidukid müügilt üldse korjatakse, ja ettevõtjal ei jäägi muud üle kui maksta ummiku eest, maksta heite eest, osta mingi muu sõiduvahend…

Olgu siis nii. Mõtleme siit edasi. Ühel hetkel on Tallinnas nagu Londonis ja ettevõtted on sunnitud linna piiridest välja, sest kesklinnas äri ajada ei ole enam võimalik.

“Vänta Peetrisse” või “Pedaali Tõdvale” ei tundugi liiga hea mõte kui on vaja näiteks paari rulli tapeeti osta, veel enam, tahaks kolida kuskile paremasse kohta. Kolimisfirma teatab lihtsalt, et jah, kolime, aga vedage meile kola (rattaga) ette, kuna me ei pääse teie maja juurde. Või pääseme, aga selle hind on topelt kolimise hind. 

Tundub utoopia? Ei ole seda mitte, arvestades, millise kiirusega adapteerivad meie linnaisad metropolide ideid kümme korda väiksemasse linnaruumi. Veel on ruumi. Veel jätkub ideid. Veel on aega näiteks Londoni vigadest õppida. Ja siinkohal võib mõõdupuuks taas kord võtta jalgratta.

Keelud viivad mure lihtsalt mujale

Londonis on üha rohkem aadresse, kus kõige suurem lubatud sõiduk ongi kaubik – laiusepiiranguid tähistavad füüsilised piirangud, on loodud jalakäijate alad, rattateed, aiad nende vahel, tõkked, keelumärgid ning erinevad saastemaksud. Väiksema veoautoga enam ei mahu. Ja ei tohi!

Kui lülitan peale ohutuled ja pargin kaubiku ainsasse võimalikku kohta, leidub kindlasti mõni jalgrattur, kes minu igale poole saadab, sest see on “tema ala”. Pean viisakalt vabandama, et olen jalus, kuigi kolin tema kaaslinlase asju. Ratta seljas muutub ta ju ometi võrdsemaks võrdsetest.

Linnaplaneerijate möödalask on säärane surumine, survestamine, ja seeläbi liiklejate ebavõrdsustamine. Keegi ei tule selle peale, et mistahes piirangud toovad kaasa hinnatõusu, sest teenuseosutaja või ettevõtja on reeglit täites sunnitud tegema lisakulutusi, kasvõi jalgratta soetamise näol. Ja see kajastub toote-teenuse hinnas.

Kallinemise protsess on alanud, mõtteviis laieneb kiiresti ida-Londonist lääne suunas ja ületab linna- ja riigipiire – ikka “rohelisema”, “inimsõbralikuma” ja “kliimaneutraalsema” sildi all. Praktilisus kui selline pole kellegi mure.

Maksin Londonis sõitmise eest kuni augustini umbes 30€(ummikumaks + tsoonimaks) päevas. Üllatuslikult on minu (kogu roheikke tõttu ebausaldusväärseks muutunud) kaubik nüüd osutunud piisavalt vähesaastavaks, ja ka maksukohustus vähenenud “vaid” 15 euroni. Aga mõtle nüüd – kui sinu tavalisele arvele virutatakse 15 eurot juurde lihtsalt seepärast, et sa elad “selles” kohas!?

Ettevõtjana kirjutab “kliimasõbralikud” ebamugavused arvele juurde, aga kusagil jookseb piir, mis klientidel tuju ära võtab, sest nemad maksavad teenuse ju kinni. Kas loobuda teenusest või kolida minema? 

Londoni “tsoonidest” pole kuritegelikud autod kuskile kadunud, võibolla õige pisut on liiklus vähenenud. Pigem on toimunud probleemi nihe tänavatelt A ja B tänavatele C ja D. Kui enne oli neil raske liikluskoormus, siis nüüd lisaks ka megaummikud.

Jalgratturid kui lunastajad!?

Tuleme tagasi jalgratturite juurde. Nad on alati olnud Londoni pärisosa ja üsna sarnased nendega, kes Eestiski sadulas istuvad – enamasti teadlikud oma õigustest ja “kliimalunastaja” staatusest, liiklusseaduse osas pigem hoolimatud kui hoolivad.

Kunagi nimetati veokijuhte teede kuningateks. “Kings of the road.” Tänapäevases Londonis (ja Kopenhaagenis ning Amsterdamis) venib iga rekajuht kuulekalt 10 km/h mäest üles rühkiva jalgratturi taga ega julge mööduda, sest kui rattur tunnetab ohtu “läks liiga lähedalt, sõitis hoolimatult”, jõuab video sekunditega ühismeediasse ja rekajuht lüüakse piltlikult risti.

Võimalik, et Tallinna rattur tahaks samamoodi teha, aga on praegu veel vähemuses ning võib surma saada, mis ei keela tal oma alfaliikleja tungi välja elada näiteks maanteel poolt sõidurada okupeerides.

Ent ka Tallinnas sõidab osa rattureid “nagu jumal juhatab” või nagu jumal ning kui ta ülekäigurajale kihutab või autole ette keerab, räägivad kõik alati sellest, et rattur on liikluses nõrgem pool. Autojuht on alati süüdi.

Ühiskond aktsepteerib, sest rattaliiklust tuleb toetada ning ratturitele võimaldada igal juhul liikluses nende oma ruum. Seda, mis juhtub kui “oma ruum” antakse kätte mõtlematult, saab ilmekalt Londonis omal nahal kogeda.

Kõige hullem ummik üldse

Nüüd jõuame kaanepildini. Tegevuskoht on mitte väga kaugel Madame Tussauds` muuseumist Londonis. Pilti vaadates on see taamal kaugemal, kusagil ummiku lõpus.

Tallinnaga paralleeli tõmmates on tegevuskoht olemuselt võrreldav Peterburi teega Smuuli ristist Ülemiste risti poole: suur linna sisse tulev tee, millel vanasti oli kaks sõidurada. Lisaks suubuvad sinna mitmed muud suured teed.

Nüüd, pärast sellesuviseid moetegusid suubub kogu liiklus ühes kohas kokku ühele rajale. Praktikas tähendab see enam kui kaks korda rohkem ummikut.

Ummikud on selles kohas alati olnud tipptundide ajal, nüüd aga ummistab igal ajal ning pikalt, sest tegemist on autoliikluse seisukohalt kahtlemata Londoni tuiksoonega.

Selja taga Heathrow lennujaam ja kogu lääne-London, samuti Londoni nn sisemine ring (A406 North Circular). Alternatiive sellele teele sisuliselt ei ole.

Ummiku põhjus on proosaline: jalgratturite eelistamine. Uus (edumeelne) rattatee sündis, sest keegi otsustas, et kõige vajalikum oleks anda terve sõidurada jalgratturitele. Ja selleks, et ratturid saaksid omas taktis liikuda, suruti kogu ülejäänud liiklus ühele rajale.

Tõsi, bussidele ja taksodele on endiselt oma rada (kui nad on sellest suubumisest kuidagi mööda saanud) – ja see on ka õige, sest needsamad jalgratturid jäävad ka bussidele ja taksodele jalgu ja ei lase viimastel sõita.

Niisiis istuvad ummikus nii bussid (rattatee alguses), veokid, kaubikud kui ka sõiduautod, olgu siis hübriidsed, elektrilised või vanaaegsed diiselmootoriga sõidukid. Isegi tsiklistid ei mahu seisvate autode vahelt läbi.

Ummikus istuvad ka kiirabi, politsei ja tuletõrje, sest ruumi neilt eest ära minna ei ole – rattarada on eraldatud postidega ning napilt pärast ühele rajale kokku suubumist on punased foorid.

Ja ratturid on…!?

Jalgrattakiirtee ideena ei ole ju paha mõte. Ainult et see rattatee on sisuliselt tühi. Kui esimestel kordadel tund ja kauem ummikus istudes ma seda väita ei julgenud, siis nüüd on üsna selge, et ratturid uut teed ei kasuta.

Ei päeval, ei õhtul, tööpäeval ega puhkepäeval, ei ilusa ega ehtinglise ilmaga. Londoni linnaruum on kujunenud aastakümnetega ja uue korra on omaks võtnud mõni üksik rattur ja rollerijuht. 

Nemad siis sõidavad, seljataga ummikus tühikäigul mitusada või rohkemgi autot töötamas ja neile heitgaaside mitmekesist pilve peale heitmas. 

Samal ajal on mujal Londonis, eriti põhja-lõunasuunalistel väiksematel teedel rattureid parves siia-sinna, risti ja rästi, punaste fooritulede alt läbi sõitmas ja autode vahel suvaliselt rada vahetamas. Kas ka seal keegi mõtleb, et oleks siin vaid kaherajaline tänav, siis teeks ühe ratturitele vabaks?

Kokkuvõtteks: kas seda on vaja ratturitele või poliitikutele?

Londoni linnaruumi ründav rattaradade revolutsioon on ilmselgelt lõpuni läbimõtlemata ning selle mõtlematuse maksavad kinni ühelt poolt lõpptarbijad kallima toote näol, teisalt needsamad ratturid ja jalakäijad, kes seisvate ja tühikäigul tiksuvate sadade autode heitgaase sisse hingavad ja kelle tervis pihta saab. 

Jalgratturid on Londonis selges vähemuses – eelistatult liigutakse metrooga. Aga kas keegi on kunagi võtnud tõsisemalt midagi ette metroo õhukvaliteedi parandamiseks? Väidetavalt võrdub üks sõit metroos ühe sigareti suitsetamisega.

Kas keegi on kunagi välja arvutanud, kui suur on reaalne saastesääst iga hinna eest rajatud rattaradadel mõne ratturi liiklemisest ja kui suur kahju ummikutes roomavate autode heitgaasidest?

Ehk on Tallinnal ja teistel linnadel Londoni hoiatavast näitest midagi õppida. Jalgrattaga liiklemine on tore ning kahtlemata keskkonnasõbralik, aga teedevõrk tuleb planeerida nii, et muu elu seisma ei jääks ega arvatud kasu ei pöörduks ummikute, sellest tõusva saaste ja liiklusohtlike olukordade tõttu kahjuks.

“Tahtsime parimat, välja kukkus nagu alati” ei ole siinkohal optsioon. Ka mulle meeldib pedaalida, aga tahaksin seda teha mõtestatult mitte trenni eesmärgil või mööda Nõmme-Õismäe kergliiklusteed sihitult sõites vaid nii, et oleks reaalne ajasääst Nõmmelt kesklinna ja kuhu iganes meist enamusel siit asja on. 

Pildid ja video: Uku Tampere