Volkswagen Touareg on jõudnud kolmanda generatsioonini. Turundajad mõtlesid sel puhul välja sõnavärdi “lipulaevmaastur”, mis kleepus asisele autole vihalehena külge. Uku Tampere viis Touaregi lohutuseks sinna, kuhu iga maastur igatseb – ronima! Nagu selgub, head autot ei suuda rikkuda ükski turunduse lapsus.
Varakevadel lõi Volkswagen trumbid lauale ja näitas maailmale kolmanda generatsiooni Touaregi. Eestis mõtlesid turundajad, kuidas uustulnukat maasturitaoliste toodete plahvatuse ajastul nimetada nii, et meelde jääks.
Välja mõtlesid! Saksa autotootja maasturite lipulaevast sai “lipulaevmaastur”, publik sai end turundusplära peale ribadeks naerda ja uus Volkswagen Touareg tegi seda, mida pidi – jäi meelde!
INTRO
Volkswagen Grupp on aastaid noobleid ja veel nooblemaid maastureid tootnud ent nii palju vastakaid arvamusi, kui Touareg, ei ole esile kutsunud ei Audi Q7, Bentley Bentayga ega ammugi Lamborghini Urus, millega platvormi jagatakse.
Noist kolmest lihtsalt ei oodata eriti midagi muud kui peamiselt ilus (ja kiire) olemist, nii kalli raha eest maastikule minna on siiski riskibisnis.
Touareg on aga ilmselgelt riiukukk – selle kaks varasemat põlvkonda on maastikusõiduhuvilised omavahel pea karvupidi kokku ajanud. Ühed ülistavad taevani, teised sülitavad põlglikult vaateakna suunas ja nokivad kodus Nivat edasi.
Tüli on küdenud 2002. aastast alates, mil Touareg Esimene teedele jõudis. Kolmas põlvkond, mis näeb välja nagu nõelasilmast tulnud tviidülikonnaga euroametnik, võtab korraks mõtlikuks: Euroopast tulevad viimasel ajal peamiselt direktiivid ja nende järel kohitsetud mootoritega maasturilaadsed tooted. Ühtegi päris asja… vaevalt. Sest kes selle kinni maksaks?
Igaks juhuks ei kerinud ma videomeister Steniga Mustjõe maastikurajale suundudes lootusi üleliia kõrgele, sest nahksisuga, soliidne (ja tegelikult ka igav) Touareg ei näe kuskilt otsast sedamoodi välja, et maastik selle loomulik keskkond olla võiks.
Kedagi tema kuue järgi hinnata oleks lühinägelik. Mul on isiklikust autoajaloost võtta küllalt pikk (ja õnnelik) kooselukogemus esimese põlvkonna Touaregiga ning autoajakirjaniku elust kõvasti empiirilist võrdlusmaterjali, muuhulgas ka tõeliseks maasturiks nimetatud Toyota Land Cruiseriga. Seega, räägi välja Touareg Kolmas!
https://www.youtube.com/watch?v=vqac33vhzcU
HUNTI HUNDIKS EI NIMETA
On olnud juhuseid (palju!), kus VW Touaregi omanikud, kes on julgenud oma sõidukit maasturiks nimetada, saavad “teadjatelt” sõimata. Sest päris maastur on ikka selline, mis … (järgneb müriaad erinevaid sõnu, mis iseloomustavad puhtaverelist [wiki base=”EN”]off-road[/wiki] võistlusmasinat.
Kahtlemata asjatundlik on võrrelda ekstra maastikuvallutamise tarbeks tuunitud off-roaderit liinilt veereva standardtoodanguga ning manada Touaregi vintsi puudumise pärast. Kahtlemata.
Sama asjatundlik kui öelda tänasel päeval, et Toyota Yaris ei kõlba ralliautoks. Mu meelest tuleks seda öelda otse Ott Tänakule, sest ilmselgelt ta ei tea, mida ta seal WRC sarjas korraldab.
Ehk siis – kui kirjas on “maastur” ei tähenda see automaatselt off-roaderit. Et olla täpsem, kui kirjas on keelt krõlli väänav “lipulaevmaastur”, siis see võib tähendada ka mitte midagi.
Tegelikult ei tähenda suurt midagi ka levinud “linnamaastur” või “noobel linnamaastur”, mida Touaregi kohta samuti sageli kasutatakse – selles sõnas on paras annus eneseirooniat.
Maanteeamet muuseas on Touaregi tehnilises passis nimetanud mahtuniversaaliks. Üks kuulus autosaade võtab aga auto kokku väljendiga “Family-Four-by-Four”.
Ilukirjandust kõrvale jättes on Volkswagen Touareg auto, mis on ennekõike mõeldud teenima inimest tema väga erinevates liikumise-, ruumi-, tassimise- ja minu poolest ka teisel pool maakera elava lellepojaga suhtlemise vajadustes.
Selle kõigega saab see masin mängleva kergusega hakkama, lisades mängule ja kergusele ka mugavuse dimensiooni.
MA ÜTLEN: MAASTUR!
Touaregil on mehise pöördemomendiga 3-liitrine V6 diiselmootor, pidev nelikvedu, kõrge kliirens, mida saab õhkvedrustuse toel timmida. Aeglusti, mägipidur ning elektrooniline veojõu jaotamine rohkema pidamisega ratastele on ka. Esimese ja tagumise telje vahel jagab veojõudu Torsen-tüüpi diferentsiaal.
Kõlab nagu hea maasturi retsept? Või siiski mitte, sest pole seda peamist – raami! Redelraami! Olen ise kirjutanud päris maasturite retsepti üles, ja ei tahaks sõnu sööma hakata.
Pole kerge tunnistada, et võib-olla on ajad edasi läinud ja uued materjalid kasutusele tulnud, mis võimaldavad teha maasturi pealtnäha mitte millestki.
Vanakooli autohuvilisena olen siiani uskunud, et robustsus, raskepärasus ja kohmakus on võrdelises seoses vastupidavuse ja maasturlusega. Kandevkerel auto ümber ehitamine “offrõuderiks”, mida mööda seinu üles vintsida, kõlab nagu ajuvigastus. Samas, Tänak ja Yaris ja WRC…?
Minu eelmine auto oli 2009. aasta Touareg ja kui ükskord sotsiaalmeedias julgesin postitada, et olen valmis talvel sõiduautosid lumehangest välja sikutama, leidus ilkujaid omajagu. Samas neid hädalisi – sh liinibuss – mille mu Touareg valgest mülkast välja vedas, ei häirinud sugugi, et tegu polnud mingi “päris” asjaga.
Nii siis ütlengi: maastur. Olid kaks eelnevat generatsiooni maasturid, ja uus Touareg on seda veel enam. Isegi kui sa vabatahtlikult seda ligi saja tuhande eurost pilli sohu ei uputa, on see maastur. Miks? Selgitan järgmises peatükis.
SEE TÕUS ON MEIE!
Ilm oli soe ja kuiv, liiv pehme ja lahtine, kui maastikusõidurajal seinana tunduvat tõusu vallutama läksime. Kuna auto hind küündis 100 000 euro ligi ning Touaregil olid all tavalised asfaldirehvid, lähenesime ettevaatlikult ja hoota. Valisime alguses tõuse, kust kinni jäädes saaks valutult tagasi alla tulla.
Nagu selgus, oli tagasihoidlikkus asjatu. Touaregiga mäkketõusmise kogemus lõi kõikuma kõik vanakooli autohullu senised arusaamad maasturitest, klassikalistest diferentsiaalilukkudest ja mehaanilisest lülitusest.
Sten unustas kaameral mälukaartigi vahetada, miska on meil ülevatest hetkedest vaid võimsad mälupildid ja jupike kahetsust, et filmimine kõige olulisemal hetkel tuksi läks. Oi, Touareg, mida sa teed!
Aeg on tõepoolest edasi läinud ning ma julgen väita, et see kõrgtehnoloogiline ime, mis Volkswagen Touaregi maastikusõidu mõttes hiiglaslikku kere nelja rehvi toel edasi nihutab, teeb silmad ette mistahes “vanale heale.” Jah, tõelise off-roaderi jaoks on see auto liiga raske. Ent kõik on kinni valikutes.
On valikute küsimus, kas tahad sõita klots-rehviga ja tõstega või nautida moodsaid kehajärgivaid istmeid, kilomeetri pikkust vidinanimekirja ja hiirvaikset kabiini. Sealjuures veeretad keelepäral ka teadmist, et vajadusel – vajadusel! – suudab Touareg ära kasutada kogu potentsiaali, mis on peidetud nelja ratta vahele.
Eelmise põlvkonna Touaregil esines veel puudujääke kaapeväldiku kaudu realiseeritud veojõu jagamise filigraansuses, kuid tegelikkuses ei jäänud ka too vanem sugulane kinni või hätta seepärast, et mõni ratastest abitult tühja kaapima jääks.
Alati ei ole objektiivsed ka YT videod, kus erinevad linnamaasturid ja muud kaasaegsed nelikveolised abitult tühja kaabivad ja erinevates pealtnäha lihtsates oludes kinni istuvad.
Sellistel hetkedel küsi endalt: mis rehv tal all oli, mis sõiduvõtteid kasutati ja kas see koht on (modifitseerimata) autoga ja arutu hoota üldse läbitav.
INTERMEZZO KAAPEVÄLDIKUTE TEEMAL
Uus Touareg, see “maasturlaevlinn” võimidagi rühkis lahtise liivaga mäest üles kaapimata, ja igasuguse draamata. Igav! Tahtsime edevaid kaadreid sellest, kuidas Touareg abitult nelja ratast kaabitab ja mäest üles ei lähe.
Karma is a bitch – kõik meie hard core kaadrid vilkast maastikuvallutusest jäid vaid mälupildiks ega jõudnud elades mälukaardile talletuda.
Ehk peabki see nii olema, et need, kes tahaksid pursata ja trollida “õigete” maasturite teemal, saaksid Mustjõe maastikualal neid tänaseid elevante ise proovile panna. Et veenduda, pole kohta, kust Touareg läbi ei lähe.
Objektiivsuse huvides olgu öeldud, et vältisime kohti, kus pehme liiv oleks ulatunud kindlasti auto põhjani ning ka sügavaid roopaid, sest saateautot meil ei olnud ja drooniga sadat tuhandet kõhu pealt lahti ei tõmba.
Meenutuseks, Touareg veeres tavalistel rehvidel, et see oleks maanteel vaikne ning V6 kütusekulu pisike. Ja lisaks seegi põhimõte, et ma ei tee ühegi proovisõiduautoga seda, mida ma ei taha, et minu autole tehtaks.
MAANTEELAEVMAASTUR!?
Kui kõik künkad ronitud ja mäed võetud, keeras Volkswagen Touareg end elegantse liigutusega tagasi teele. Jõuliselt, vaikselt ja peaaegu nagu lendaval vaibal libistas pehmeimas seades õhkvedrustus suurt autot mööda auklikku metsateed.
Tõenäoliselt on tegemist kõige pehmema ja mugavama VAG masinaga tänasel automaastikul! Miks küll on kõik teised nii jäiga vedrustusega?
Ja selle proovisõidu teine üllatusmoment tuleb maanteelt. Umbes 1200 läbitud kilomeetri keskmine kütusekulu oli 6,5 liitrit sajale, ning selles sisaldus ka maastikukatse. Pikemal maanteeotsal (500 km) tarbis 210 kw V6 diiselmootor 5.9 liitrit sajale!
See number jääb kättesaamatuks paljudele palju väiksematele pereautodelegi. Sellise kütusekulu kirjutaksid meelsasti annaalidesse parimad mikromootorite seas. Ent selle kütusekulu sõitis välja “lipulaevmaastur”, mis samahästi võiks olla ka “maasturmaastur” või “maanteemaastur” või “maanteelipp”.
NAERUALUSEKS KLOUNIDE SÜÜL
Teeme lühidalt: sa oled lihtsalt liiga vaene, et seda endale lubada, ja viinamarjad on nii hapud, et sunnivad lõugu lõksutama.
Teisalt, kui raha lugema ei pea, siis pole sul jällegi ühtegi muud autot peale Touaregi vaja – kui välimuse ja maitseküsimused kõrvale jätta.
Aga kui sul on mõistus, siis ostad sa justnimelt Touaregi, sest see auto täidab kõik su vajadused ning jätab sind samaks meeldivalt anonüümseks. Müügistatistika kinnitab seda väidet – ostavad need, kes teavad, mis auto on väärt, aga ei vaja liigset tähelepanu.
Touareg sikutab käru, sõidab maastikul, lumes, kiirteel… ja teeb seda väga hästi. Pingevabalt. Turvaliselt. See ronib üles ja laskub alla ka sealt, kus “päris” asjad hätta jäävad.
Pöörderaadius on Touaregi kogukust arvestades pisike, kabiin on vaikne, väljavaade hiilgav, pagasiruum suur. Kütusekulu on väike ja mootoril jõudu enam kui küll! Mis puudu jäi!?
Varustust? Kõik vajalik on olemas ja veelgi rohkem on saada – mine või hulluks! Kui rahakott lubab. Meil ei ole mõtet rääkida hinnast – see algab juba liiga kõrgelt ja lõpeb kusiganes!
Meil ei ole mõtet rääkida ka välimusest, sest see on maitse asi ning iga priske sissetulekuga maasturihuviline saab endale täpselt õiget tooni ja õiges varustuses auto ise kokku panna. Aga meil on põhjust rääkida sellest, et nüüd on turul juures üks väga maastikuvõimekas … maastur.
OUTRO
Mul on siinkohal üks teadaanne neile, kes mäletavad, et eelmiste põlvkondade Volkswagen Touareg kannatas paljude tehniliste probleemide käes. Näiteks rooste, jupsiv õhkvedrustus, laiali käivad mootorid.
Mootorite ennetähtaegne surm on reeglina hoolduse ja hoolimise puudumise probleem. Vaheta õli tihti ja sõida vahelduseks rahulikult. Kahjuks näeb linnapildis erinevaid luksusmaastureid gaas/pidur põhjas sõidustiili harrastamas. Osalt ka sellest tuleneb nende rikkelisus.
Ka rooste ei tule niisama kallale, isegi mitte Volkswagenile – selleks on vaja mehaanilisi vigastusi ja puudujääke autokosmeetika kasutamises.
Ning õhkvedrustuse konstruktsiooni senine suur puudus, kus õhku võeti õuest, on nüüdseks kõrvaldatud. Kuna vedrustuse õhk tuleb kabiinist, siis peaks ka õhkvedrustuse eluiga olema märkimisväärselt pikem.
Loll pea on endiselt ihu nuhtlus ja väärkasutus ei hoia ka kõige paremat autot lagunemast. Tahaks uskuda, et kui Absoluut mõtles välja Touaregi ostja, andis ta talle kaasa ka mõistuse.
Toimetas: Ylle Tampere. Pildid ja video: Sten Ottep
