Kuidas valmistada odavat elektriautot? Paljud tootjad on kasutanud lihtsat ja järeleproovitud valemit: tuleb võtta võimalikult universaalne ja soovitavalt äraproovitud platvorm, ehitada sinna peale sihtturu peamisi vajadusi rahuldav sõiduk (Euroopas ja Aafrikas on need nõudmised erinevad), jätta selle küljest ära kõik, mis pole enamikule ostjaist kriitiline, ja voilà!
On proovisõiduautosid, mis jäävad meelde, ning on autosid, mille puhul on oma ükskõiksust raske varjata. Müüginumbrite osas on need teised kahtlemata tootjale vajalikumad, igapäevaseks tööle-poodi-koju kulgemiseks ostaks või ise, kuid nad ei sära, ei jää meelde ja ei eristu. Accelerista parimate proovisõitude hulka sellistega ei jõua.
GWM Ora 3 kuulub kahtlemata esimeste hulka. Testisõitu juba südatalvel esitletud autoga sai oodatud päris mitu kuud ning alles pärast jaanipäeva see lõpuks õnnestus. Mõistagi polnud ootused sarnased mõne elektri-mersu omadega, ent lootused kohata suures koguses omapära said täidetud.
Kellele eespoolmainitud täheühendid võõrad tunduvad, siis GWM Ora 03 on Euroopa ja Brasiilia turgude tarbeks ümber nimetatud Ora Funky Cat pärast seda, kui ettevõte muutis 2023. aastal oma turundusstrateegiat. Siis hakati tootja puhul läbivalt kasutama lühendit GWM, mis pole mõistagi muud kui Great Wall Motors.
Mujal maailmas on asi pisut teisiti. Paljudel Aasia turgudel müüakse autot Ora Good Cat nime all, Austraalias ja Uus-Meremaal on nimeks lihtsalt GWM Ora (tõesti, milleks see 03 seal vajalik on?) ning koduturul Hiinas hoopis Ora Haomao. Aga et maailma eri nurkades sama asja erinevalt kutsutakse, pole muidugi uudis.
“Hiina ime”
Proovisõiduautod endale reeglina hüüdnime ei saa – koos veedetud aeg on selleks liiga lühike isegi juhul, kui see koosneb emotsioonide tulvast. Erandiks on üksnes erakordselt koloriitsed kujud ja uus Ora 03, tuntud ka kui “hiina ime” on üks neist vähestest. Miks just selline nimi autokesele külge kleepus?
1963. aasta suvel jõudis ühele kuuendikule kogu planeedist SDV režissööride film “Vene ime”. Selle reklaamidest polnud võimalik mööda vaadata üheski linnas, kus liikuvat pilti näidati, ja tihtipeale ka seal, kus kino sai vaadata vaid kultuurimajas. Töökollektiivide ja komsomoli algorganisatsioonide ühiskülastused olid mõistagi “tungivalt soovitatavad”.
Samal ajal jõudsid ENSV tänavatele ka esimesed gaseeritud vee automaadid. Need olid tänapäevase elektriauto laadija suurused, ent kasutus oli tunduvalt lihtsam, äppi alla laadida polnud vaja, krediitkaardiga siduda samuti mitte. Ühe kopika eest sai tavalist mulliga vett ja kolme kopika eest siirupiga.
Et ka parim tehnoloogia kipub vahel tõrkuma, siis ei pääsenud sellest veeautomaadidki. Kuidas aga tähistada mittekorras masinat? Kuna linn oli täis patriootilise filmi suuri reklaamplakateid, rebis üks nupumees selle maha ja kleepis streikiva joogiautomaadi külge, misläbi sai viimane rahvasuus endale nime “vene ime”. Mis aga kleepijast sai, pole hetkel teada.
Olgu kohe öeldud, et erinevalt “vene imest” ei tõrkunud hiina oma kordagi. Kuna aga tegu oli autoga, mille kohta imestunud küsimustele “misasi see on”, oli täiesti piisav vastus “hiina ime” (nagu Dacia Springi kohta “katusega elektritõuks”), siis enamiku küsijate jaoks oli tegu ammendava infoga.
Nimi ei riku meest! Aga autot?
Selle autokese suurim probleem pole mitte odava hinna tõttu varustuses tehtud järeleandmised (muidu oleks tagumise kojamehe puudumine dealbraker), vaid päritolu. Jättes kõrvale eetilised küsimused (mis praegu ei tuleks Hiinast!) tähendab see veel ilmselt kaua eelarvamusi toote hinna ja kvaliteedi osas. Asjaolu, et need paika ei pea, õiget uskujat teatavasti ei sega.
Hiina autofirmade tulek Euroopasse pole olnud lihtne. Sõltumata kaubandusläbirääkimiste (loodame, et need ei kasva üle kaubandussõjaks) tulemustest ootavad täiendavad tollimaksud või muul moel piirangud hiina särtsukate tootjaid ees igal juhul. Ameerikast on 100% lisamaks nad eemale peletanud.
GWM Ora 03 ise on oma suuruse ja hinna kohta väga tubli. Ta näeb tegelikust pisut väiksem välja, olles imevähe kõrgem, lühem ja laiem kui Volkswagen Golf, ent väikekeskklass tähendab juba, et tegu pole sugugi üksnes noortele või pere teiseks autoks sobiva sõidukiga. Kas keegi julgeks Golfi kohta midagi sellist öelda!
Küll aga on disainerid autot kujustades püüdnud nunnumeetri põhja vajutada ja see on neil ka hästi õnnestunud. Suured ümmargused esituled jätavad armsa mulje ja samas ei tähenda ümarad vormid praegu elektriautonduses levinud pontsakust. Tänaval autole järgi vaatajate hulk oli tõeliselt erakordne.
Sisemuses üllatas GWM kõigepealt oma avara interjööriga. Üle 1,8-meetrine inimene mahub mugavalt enda taha istuma ja tal on põlvede ees ikka veel piisavalt ruumi, mis on väga hea tulemus väiksemat sorti golf-klassi auto kohta. Kuid pagasiruumis sama lahe ei ole: see on mahu poolest alla keskmise ja kõrge laadimiskünnisega, mistõttu nõuab raskemate asjade paigaldamine täiendavat jõupingutust.
Meeldivus on subjektiivne asi, mistõttu jäägu sõitjateruumi kujundusele hinnangute andmine igaühe isiklikuks asjaks. Kasutatud materjalid pole muljetavaldavad, kuid kindlasti mitte halvad ja ei näe sugugi odavad välja, nagu Hiinast pärit säästuautolt oodata võiks. Seega on tegu igatepidi positiivse üllatusega.
Infolustisüsteem jätab aga mulje, nagu oleks tegu ajarännakuga. GWM rõhutab oma turundusmaterjalides ja reklaamides, et tegu on ennekõike noortele mõeldud sõidukiga, kuid kas see on põhjus niigi väiksel ekraanil väikeses kirjas keerukates menüüdes surfamiseks? Otseteed on küll olemas ja auto ei karju liiklusmärke nähes (kiirusehoiatus ei lülita end käivitades sisse), aga siin Ora 03 kallimate konkurentidega ei võistle.
Samas tüütavad ära kõikvõimalikud muud hoiatajad. Isegi kohanduva püsikiirushoidiku sisse lülitamisel teatab auto sellest valjuhäälselt ja palub olla tähelepanelik, rääkimata sellest, kui julged pilgu sekundist kauemaks teelt kõrvale juhtida – kohe kästakse teed vaadata ja mitte kõrvaliste asjadega tegeleda. Lihtsalt käib närvidele, ehkki liiklusohutuse seisukohalt ilmselt vajalik?
Päris ehtsa Golfiga tegu muidugi pole. Sisemuses pole riidenagisid, tagaaknal puudub kojamees ja soojuspumpa ei saa mitte mingi raha eest, mis on meie talvel kriitilise tähtsusega. Aga sellised puudused (küll valikuliselt) kollitavad ka palju kallimaid elektriautosid.
Sõidabki täpselt nagu lubas
Piripardani täis aku lubas sõita umbes 260 kilomeetrit, kuid erinevalt mõnest teisest tootjast, kelle puhul see number liikuma hakates kahtlaselt kiiresti langema hakkab, tegi Ora 3 täpselt seda, mida lubas. Tallinnast Tartusse jõudes oli särtsu alles veel 60 kilomeetri jagu, mis tähendab, et elektriautode põhiküsimusele “kas Tartusse veab välja” saab vastata jaatavalt. Vähemasti jaanipäeva paiku.
Sõit ise toimus praktiliselt ideaaltingimustes. Konditsioneer pidi küll pea kogu aeg sõitjateruumi jahutama, kuid sai sellega kenasti hakkama ning erilist mõju elektrikulule polnud märgata. Kuigi auto kuvab keskmist tarbimist üksnes sõidu alustamisest, olid need üsna sarnased ning lõpptulemus jäi säästliku sõidustiili tulemusel 16 kWh/100 km kanti. Olnuks kiirus maksimaalse lubatu juures, näinuks kindlasti kahega algavaid kulunumbreid.
Küll aga ei lae “hiina ime” nii kiiresti nagu lubatud. Tehaseandmed lubavad kuni 70 kW laadimisvõimsust, ent isegi vaid 10% täidetud aku puhul algasid laadimisvõimsuse numbrid ikkagi 3-ga, sõltumata sellest, mis kiirlaadijat parasjagu kasutati. Kas auto tarkvaras on vastav piirang või lihtsalt ei sobi “iseloomud” laadijatega, pole teada, aga hoiatava märgina on tegu igal juhul. Samas poleks mõned aastad tagasi keegi sellele tähelepanu pööranud.
Kõige häirivam on aga rehvimüra. Meie jaoks täiesti võhivõõras rehvibränd GitiComfort ei pruugi üldse halb olla, kuid ka kõige leplikumad reisijad küsisid lõpuks: “Oot-oot, see peaks ju olema elektriauto ja see tähendab, et vaikne. Miks ta niimoodi müriseb,” ja täiesti õigustatult. Mürasummutuse pealt on kõvasti kokku hoitud.
Kokkuvõtteks
Odavautode hinnakujundus peab olema lihtne ja GWM Ora 03 puhul see nii ka on. Väiksema veoakuga (45,4 kWh) levinum variant on tavahinnaga 29 995€, millest on automüüja hetkel maha lahutanud 3000 eurot ning riiklik ostutoetus võimaldab veel 4000€ kärpida – siis on tegu tõesti juba soodsa sõidukiga.
Suurema, 63 kWh brutomahtuvusega akuga mudel maksab letihinnas 8000 eurot rohkem ning see tähendab, et siis odavautost enam juttu pole. Ja kuigi automüüjad valivad proovisõitudeks reeglina kõigi kellade ja viledega tippversioonid, oli testis väiksema akuga versioon, mis on väga aus suhtumine ootuste kontrolli all hoidmiseks. Lihtsa hinnakirja leiab siit ja spetsifikatsioonid siit.
2024. aasta proovisõitude edetabelis kogus GWM Ora 03 61 punkti, millega edestab napilt ehk 1 silmaga Porsche Panamerat, kuid kaotab sama palju Renault Arkanale. Enim punkte teenis Ora 03 stiili eest (meeldib või mitte, aga tähelepanu on garanteeritud) ning kaotas kõige rohkem maastikuvõimekuses.
Hiina autod ei ole GWM näitel sugugi nii viletsad nagu eelarvamused meid mõtlema sunnivad. Ora 03 pakub Golfi tasemel ruumikust, korralikku siseviimistlust ja teeb täpselt seda, mida lubab. Omapärane ja sümpaatne disain on plussiks, mis võimaldab andestada mõned puudused varustuses; üksnes tootjaga on vaja veel harjuda.
Meeldis:
- Puudub start-stopp nupp
- Ruumikus
- Siseviimistlus
- Sõidab nagu lubatud
Ei meeldinud:
- Rehvimüra
- Infolustisüsteem
- Tüütu juhtimisassistent
- Soojuspumba puudumine
Fotod: Indrek Jakobson
