Minu tööpäev pidi lõppema nagu tavaliselt. Ma oleksin istunud oma Miata rooli, sõitnud koju ja veetnud õhtu Frostpunkis oma asulat ehitades.
Kuid tund aega pärast tööpäeva lõppu leidsin end inimtühjalt rannalt, kuhu olin jõudnud Jeep Wrangler Rubiconiga. Tee randa oli nii metsik, et seda ei tunnistanud isegi Waze.
On autosid, millele andestatakse kõik. Maksumus, kütusekulu, materjalide kvaliteet, omanikud ise. Ja ainus asi, mida nad tõeliselt hästi teevad – nad muudavad juhi uuesti lapsikuks. Selliseid autosid on vähe ja olen õnnelik, et minu Miata on üks neist.
Ma võiksin nimetada veel umbes kümme sellist autot, millega olen sõitnud ja millele kehtib sama loogika. Viieliitrine Mustang käsikastiga, Abarth 595, Jaguar F-Pace SVR, Suzuki Jimny. Ja tema – Jeep Wrangler Rubicon. Kõiki neid autosid ühendab üks asi – nad on absoluutselt, alternatiivitult kasutud autode kui tööriistadena omaniku ja tema asjade vedamiseks punktist A punkti B. Kuid samal ajal teevad just sellised autod maailma entusiastide jaoks armastusväärseks.
Ma sõitsin paar aastat tagasi tavalise Wrangler Unlimitediga ja alguses võib tunduda, et Rubiconil pole palju erinevusi ja maastikusuutlikuma versiooni eest pole mõtet rohkem maksta.
Kuid siin võib sügavalt eksida, arvates, et Wrangler peaks olema kasutatav kui keskmine linnamaastur. Tema elemendiks on sõita kevadiselt ärkavas metsas ja juhuslikult välja jõuda metsikule, suurte liivadüünidega rannale.
Kui tavalisel Wrangleril on hea, ent vähendatud käiguga vedrustus, siis Rubicon keerab hullumeelsuse maksimumini. Ta pakub omanikule korralikke diferentsiaale pluss ees elektrooniliselt lahtiühendatavat stabilisaatorvarrast, mis suurendab esivedrustuse käiku ebainimlike piirideni. Rubiconi suutlikkuse ääreni jõudmine on peaaegu võimatu, selle rattad on alati maaga kontaktis, mis koos diferentsiaalidega teeb selle ülimaks.
Mu tööpäev lõppes ammu, kuid ma ei tahtnud sugugi koju tagasi pöörduda. Imestasin, kui palju annab nii… rumal, heas mõttes, auto. Ebamugav, seest väike, kuid samal ajal ei taha ma sellest välja ronida ja mõelda, et ühel päeval pean roolima midagi ergonoomilisemat ja igavamat.
Ma mäletan, kuidas Superbis mõtlesin, et Škoda võiks teha koostööd IKEAga, sest nad lähenesid detailidele samamoodi. Rubiconis mõtlesin ainult sellele, kui kaugele ma saan sõita enne, kui sisemine pidur tööle hakkab. Uskumatu emotsioon, mis kordab jälle, et Wrangler võtab minu unistuste garaažis oma auväärse koha.
Rubicon sai minu hindamistabelis 54 punkti. Rohkem kui Wrangler Unlimited, mis tundub mulle väga ilmne ja samal ajal võidab see Weekend kategoorias.
Fotod: Vladimir Niinimäki
