Torres muutis minu arusaama KGM-ist. See on nagu inetu pardipoja lugu – tundmatu, näotu bränd särab äkki uutes värvides.
Pikap Musso sai minu teiseks proovitud KGM-iks ja jällegi polnud minu esialgsed ootused selle suhtes väga kõrged. Seda vaadates ei saa ma lahti tundest, et vaatan Fade Rautha Harkonneni filmist “Düün 2”. 21. sajandi antagonist – ei näe välja nagu lihaste ja testosterooni mägi, kuid erksus ja karisma on olemas, ent võib-olla mitte sellisel kujul, nagu võiks oodata.
Nii ei ole Mussol väljapaistvaid lihaselisi rattakoopaid, ta ei kuuluta kogu maailmale, et on tõeline redelraamiga maastur. Mis veelgi toredam, Musso on üsna mugav.
Väliselt ebaharilik jätkub seestpoolt. Oliivroheline nahksisu – tundub, et sellist lahendust nägin viimati oma silmaga Mercedes W124-s. Eesmised ja tagumised istmed on soojendusega, nagu ka rool, aga eesmised istmed on ka jahutusega varustatud.
Ei, siin ei ole kõik pisiasjadeni läbi mõeldud – sisseistumine võib olla probleemiks alla 170 cm pikkustele inimestele, kuna astmelauda ei ole ette nähtud ja tagaistmele sisenemisel on oht pead ukseavale vastu lüüa, kui ei kummardu.
Juhiistmel olles on tunne, et auto on palju suurem, kui see tegelikult on – massiivne kapott, lõputult pikk kere taga ja kõrge isteasend loovad tunde, nagu sõidaks veoautoga.
Maanteel sõitmine ei osutunud samasuguseks probleemiks nagu Jeep Wrangleril või Gladiatoril – Mussos on piisavalt vaikne, et reisijad saaksid rääkida häält tõstmata, vastutuul ja teemüra ei ole ärritajad. Samuti ei ärrita multimeedia ja armatuurlaud – need on lihtsad, nendega on kerge suhelda ja see on suur pluss.
Jah, kliimasüsteemi juhtimine käib puutetundlike nuppudega, kuid need on eraldi plokis ja neid saab kasutada sõidult tähelepanu kõrvale juhtimata.
Kunagi peeti pikapit puhtalt tööautoks. Seejärel hakkas ta transformeeruma mugavaks ja peaaegu preemium-klassi autoks (RAM on hea näide), ja üha harvemini kasutatakse neid otstarbekohaselt. Turul võib kohata kas ülimaid tööhobuseid nagu Hilux või D-Max või mainitud RAM-i, mis parimal juhul veab oma omaniku paati.
Mussoga on mul tunne, et see on võib-olla üks turu kõige tasakaalustatumaid pikape. 50 tuhande eurose hinnaga pakub see piisavalt mugavusfunktsioone, samas kindlasti ei kuulu see autotüüpi, kus iga kriimustuse või mõlgi pärast muretsetakse. Sellega saab sõita perega väljasõidule, tuua killustikku oma suvilasse ja parkida kesklinnas restorani juures.
Musso saab minu edetabelis 39 punkti – 7 punkti rohkem kui D-Max ja vaid ühe punkti vähem kui Hilux. Torres (47 punkti) oli märgatavalt ees, kuid samas reas Mussoga on Duster ja Jimny – suurepärane seltskond neile, kes eelistavad liikumisvabadust igasugusel pinnal.
Fotod: Vladimir Niinimäki
