Kui ma veidi aega tagasi Land Rover Defenderi juubelimudeliga 75th Limited Edition proovisõitu tegin, ei avanenud võimalust tema maastikuomadusi lõpuni proovile panna. Ja justkui tellitult otsustas esindus nädalake hiljem korraldada ka Baltikumi esmakordse Defenderite offroadipäeva.
Osalejaid ootasid 7 eri varustuses ja eri pikkusega Defenderit alates eelnimetatud juubelimudelist kuni lühema, kolmeukselise 90-ni. Kohal oli ka Dakaris käinud Defender, mis kogu kolonni juhtis. Marsruudi pikkus oli umbes 200 km ja ainuüksi sõidule oli meeleolukal päeval ette nähtud 6 tundi.
Ajaloost
Enne sõiduosa vaatame põgusalt ka ajalukku – kuigi Defenderist on praeguseks kohati saanud ka linnadžungli staatusesümbol, on mudeli juured ikkagi maastikul ja avastamisel.
Land Rover oli brittide vastus Willys MB-le ning sai kiirelt tuntuks oma robustsuse ja vastupidavuse poolest. Nüüdseks Series I-na tuntud esimene mudelipõlvkond nägi ilmavalgust 1948. aastal, nimi Defender lisati aga alles 1990, et vältida segadust teiste mudelitega.
Auto ehitati terasest redelraamile ja kaeti alumiiniumist kerega (sõjatööstuse ülejäägid), mis kestvust vaid kasvatas. 1992. aastal väitis Land Rover, et 70% nende toodangust on jätkuvalt teedel ja kasutuses.
Algselt väga spartalikust autost (kangast katus ja ukseraamid näiteks olid lisavarustus) on nüüdseks välja kasvanud luskusmaastur, mis pole siiski oma suutlikkust kuidagi minetanud.
Erimudelit 75th Limited Edition tehakse vaid 1948 eksemplari, et anda au Defeka sünniaastale. Juubeliversiooni saab tellida eri varustuse ja mootoritega, sealhulgas ka P400e pistikhübriidina. Valida saab nii lühikese 90 kui pikema 110 versiooni.
Grasmere Green värv, mis ka piltidel nähtav, on samuti austusavaldus minevikule – algselt värviti Defendereid üle jäänud lennukivärviga, mis oli just seda tooni.
Maastikule!
Briifingul näidati ette 200-kilomeetrine marsruut, mis sisaldas erinevaid ägedaid metsateid, põlde, karjääre, maastikurada ja palju muud. Maanteid oli minimaalselt ja vaid vältimatu vajaduse puhul. Teekond algas Tallinna piirilt ja jätkus Jüri ja Aruküla külje alt Rapla suunas.
Briifingul näidati ka kätte, kuidas kõige kiiremini ja efektiivsemalt sõidurežiime muuta – klõps vasakpoolsel pöördvalitsal ja kruti kuhu tarvis, ei ole vaja menüüdesse sukelduda. Ilm oli ideaalne, lumi pigem paks ja seega kõige sobilikum raskemates kohtades üldsegi liivarežiim valida.
Mina otsustasin võtta samasuguse lähenemise nagu ma enamasti maastikusõitudel teinud olen – lülitada kõik abilised välja ja jätta aeglusti ning veojõukontrolli sisselülitamine turvavõrguks, kui kuskil kinni peaks jääma. Seni oli see igatahes ideaalselt töötanud.
Kolonni juhtautosse läks kogenud instruktor, kes raadiosaatja kaudu vajadusel soovitusi jagas. Juhtauto asi oli ka veenduda, et kõik lõigud on läbipääsetavad – kuigi marsruut oli varasemalt välja vaadatud ja läbi sõidetud, võivad tingimused drastiliselt muutuda. Seega tuligi ette väikseid seisakuid, kuni teele langenud puid eemaldati või juhtauto pisut rada sisse rammima pidi.
Esimene pool sõidust oli üpris draamavaba – kitsad metsateed ja põlluservad ei valmistanud probleeme kellelegi. Tõsi, suuremad Defenderid kippusid massi ja laiade rehvide tõttu siiski veidi teed otsima ja tahtsid mõne koha peal rööbastest välja vajuda, kuid seal polnud midagi, mida rohkema gaasiga parandada ei saanud.
“Jaapanlase tuumavarjend”
Lõunapaus oli tehtud loodusesse – lõkked, grilliauto ja äge koht nn “jaapanlase tuumavarjendi” juures. Legendi järgi ostnud üks Jaapani valgustkartvat äri pidanud mees Eestisse eikusagile suure lapi metsast maad, kuhu lasi ehitada massiivse betoonist varjendi. Väidetavalt olla maa all kolm korrust, kuid kõik see on tänaseks veega täitunud. Varjendi kasutamiseni ta ei jõudnudki – enne sai Interpol jaole, kuid omamoodi mälestusmärk metsade vahel on jäänud.
Pärast lõunat avanes võimalus proovida ka lühikest Defenderit. Ei ole suur üllatus, et just kolmeukseline 90 osutus minu jaoks kõige ägedamaks. See mõjus maastikul kõige vilkamalt ja tegi seda, mida temalt ootasin, kõige täpsemini ja mõnusamalt. (Suhteline) kergus ja lühike teljevahe on võti!
Ja kuigi see pole üldse selleks mõeldud auto, siis välja lülitatud abilistega oli seda väga mõnus lumel ja jääl libistada. Ta istus täpselt kätte, vahetas vilkalt suunda, käitus ootuspäraselt ja oli üleüldiselt lõbus. Ja maastikul – kus suuremad hoo maha võtsid ja ettevaatlikult nökerdasid, sealt lendas 90 lustlikult külg ees läbi, ole lihtsalt mees ja hoia peal!
Pärastlõunane marsruudi osa oli ka kõige lõbusam – teele jäi nii üks karjäär kui ka spetsiaalne maastikurada. Käänulise ja tõusude-langustega karjääri sain läbida lühikese, maastikuraja aga pika ja valiku kõige võimsama P400e-ga. Mõlemale harjutusele sai läheneda rohke gaasiga – ei mingit aeglast nökerdamist. Maastikurajal sai isegi rattad veidikeseks maast lahti ja auto ei teinud teist nägugi.
Ja kogu marsruudi jooksul ei tekkinud kordagi vajadust aeglusti ega veojõukontrolli sisse lülitamise järele – kuigi provotseeritud sai hoolega. Ainuke auto, mis vahepeal välja tõmbamist vajas, oli juhtauto – nagu varemgi öeldud, pidi see esimesena igale poole raja ette tegema. Kui aga kolonnis on kaasas pinuga Defendereid, polnud väike nõks köiega mingi väljakutse.
Inimeseloom kipub ikka enne masinaid väsima, seega kuigi autod polnud veel soojendusdressigi maha visanud, tõmbasime pimeduse saabuma hakates ka päevale joone alla. Meeleoluka sõidu lõpetuseks suundusime Tohisoo mõisa ajaloolises viinaköögis asuvasse Tohi distillery‘sse, kus näidati lähemalt, kuidas valmib üks korralik kodumaine käsitöödžinn.
Kokkuvõtteks
Kogu Defekate mudelivalik sai järele proovitud – iga kord mõnda sellist läikivana linna vahel sõitmas nähes on pisut kurb, teades, milleks need tegelikult võimelised on. Ja kui siiski pühaduseteotus on sügaval südames ja oma päris Defenderit määrida ei taha, jõudis alles hiljuti müügile maastikusõiduks valmis Defenderi Lego-komplekt.
Fotod: Masinawärk, Karl Kirs, Risto Pirnpuu, Magnus Heinmets, tootja
