Kui kuulete sõbralt, et ta ostis endale uue Volkswageni, siis tõenäoliselt mõtlete Golfist, ID.3-st, ID.4-st või Tiguanist. Need on mugavad ja mõistliku, 30-40 tuhande eurose hinnaga autod.
See on suurepärane põhjus rõõmustada lähedase inimese üle! Kuid kui teie sõber ütleb, et ta ostis Volkswageni 100+ tuhande euro eest…? Kas ta on hulluks läinud, kas on aeg kutsuda kiirabi? Või tegi ta suurepärase tehingu?
Minu imeline kolleeg Indrek on juba kirjutanud artikli, kus jagas muuhulgas üksikasjalikult auto tehnilisi omadusi. Mind isiklikult hakkas huvitama hoopis midagi muud – miks võib selle hind ületada kuuekohalise summa?
Väljastpoolt on see ju tavaline VW – Tiguanist suurem, jah, kuid pole midagi, mis näitaks selle hinda. Suured rattad ja R-line märgid võib leida ka u 30 000 maksvast Taigost – see ei üllata. Sisse istudes ei saanud ka aru, kus on peidetud üleliigsed 50-60 tuhat, mida maksaksite Tiguaniga võrreldes rohkem. Tuleb proovida!
Minu proovisõiduauto on Indreku arvustatule identne – R-line, 210 kW diisel, hind 100 tuhat. Võiks öelda, et sellises varustuses täiesti “tavaline”. Jah, sõitjateruumi materjalid vihjavad, et see ei ole kindlasti Golf. Suurepärane perforeeritud nahk, jahutuse ja soojenduse ning massaažiga istmed. Kõike saab täielikult seadistada, isegi istme külgtoe tihedust. Miatast tulles eelistasin istuda nagu võidusõidu “kookonis” – hea külgtoega.
Minu ees on suur monitor, millel on küll suurepärane pilt, kuid mis siiski veidi jõnksutab. Harv on juhus, kui meelelahutussüsteemid kaasaegses autos korralikult toimivad. Loomulikult on menüüsid ja alammenüüsid üle mõistuse palju. Menüü leidmine, kus saab nullida pardakompuutri seaded, võttis mõned minutid. Kuid kõikide seadistuste lõpetamisel võib enamiku neist unustada.
Üllatavalt ei tekita seekord roolil olevad sageli kritiseeritud puutenupud nii palju ärritust – võib-olla seetõttu, et peamine neist – muusika helitugevuse juhtimine – on eraldi välja toodud ja näeb välja nagu suur alumiiniumist ketas. Kuid üldiselt pole VW veel leidnud lahendust, mis võimaldaks auto funktsioone võimalikult efektiivselt, juhtimist segamata kasutada.
Kuhu läksid ülejäänud 50 tuhat eurot, saab selgemaks siis, kui käivitate mootori. Sõitjateruumis säilib vaikus, pole vibratsioone ja kusagilt eest kostab diisel-V6 heli. Ja kahtlused vähenevad iga kilomeetriga, mille ma roolis veedan. See on uskumatult mugav auto.
See jääb ehk mõne protsendi alla ideaalsele mugavuse tasemele, kuid need mõned protsendid on esinduslike sõiduautode ja maasturite territoorium. Kuid Touareg tundub nagu päris laev, millega pole vahet, millist teekatet mööda sõita – olgu see asfalt, lumised väljad või lumepudruga kaetud tee, suur mass ja õhkvedrustus kaotavad erinevused.
Pärast mõnda päeva sõitmist arvan, et saan aru, kes sellise auto ostab. Ma kujutan ette inimest, kes ei taha omada pretensioonikat Q7-t või S-klassi, mis kas karjuvad oma hinna üle või vähemalt vihjavad sellele ja rõhutavad omaniku teatud edukust. Kuid kõigile see ei sobi. On teatud nauding, kui näete välja “lihtsam”, kui tegelikult olete.
Mõelge Steve Jobsile või Mark Zuckerbergile. Avalikkuse ees on nad tagasihoidlikult riietatud, vähemalt nii võib tunduda tavainimesele. Mõelge Warren Buffettile, kellele sobib hästi tagasihoidliku inimese kuvand, kes sööb iga päev McDonalds’is ja sõidab vana Volvoga. Uus Touareg on seda masti inimestele.
Lõpetuseks tahan rääkida väikesest uuendusest, mida oma testidesse edaspidi kaasan. Olen juba pikka aega tundnud vajadust hinnata autosid, milles olen sõitnud, teatud kriteeriumide alusel. Formaadi üle mõeldes jõudsin järeldusele, et ei taha leiutada jalgratast ja võtan süsteemi, mis tundub mulle kõige sobivam, mille on välja töötanud autoajakirjanik ja blogija Doug DeMuro.
Selles tabelis saab Touareg 57/100, mis paneb ta ühte ritta Jeep Wrangleri, Maserati Grecale, Porsche Macan Turbo ja Land Rover Defender 110-ga.
Fotod: Vladimir Niinimäki
