Esmaspäev, 27. mai 2024
Toyota C-segmendi sportlik kupee-linnamaastur C-HR on jõudnud uue põlvkonnani. Ylle käis Hamburgis uustulnukaga tutvumas siis, kui seda veel vaid stendilt näidati, kuid sõitmatagi on selge, et omas segmendis pole C-HR-ile jätkuvalt tugevaid vastaseid.

This slideshow requires JavaScript.

Teise põlvkonna Toyota C-HR-i seisuesitlus Hamburgis tekitas mul deja-vu tunde, sest 2016. aastal osalesin sama auto eelkäija umbes samasugusel üritusel Milanos.

Tookord viskas avalikkus silda, sest üle pika aja tuli jaapani autotootja välja millegi erilisemaga – Toyota toonase juhi Akio Toyoda lubadus “Ei iial enam igavaid autosid” sai C-HR-i tulekuga tõeks, esimene generatsioon korraldas C-segmendis tõelise tulevärgi ja tõusis Euroopas konkurentide ees liidriks.

Deja-vu: Aeg kaob, rõõmud jäävad

Deja-vu, sest ma pole arugi saanud, et aeg on nii kiiresti läinud – C-HRiga oleme vahepeal küll ära harjunud, kuid silma paistab see liikluses ikka ja populaarne massimudel on jätkuvalt, suurostjate seas on nii ettevõtteid kui ka rendifirmasid. C-HR-i puhul võib tõdeda, et mitte midagi poleks ju juhtunud, kui veel aasta-paar oleksid jaapanlased esimese generatsiooni peenhäälestamisega tegelenud.

Deja-vu, sest jälle saan ma ennustada: uue põlvkonna C-HR teeb omasuguste seas puhta töö. Näidake mulle, mis mudelid on need, mis sellega võistelda suudavad!? OK, elekter, ütlete – kortermaja elanik või suurfirma ei saa omale lubada täiselektrilist elu, sest laadimist kas ei ole või tuleb seda suvalisel ajal ette.

C-segment pole Toyota pärusmaa, ütlete – see on natuke tõsi ja ei ole ka. Euroopas kukub enamus toodetest tänapäeval just C-segmenti, sest see on keskmise suurusega linnadžiipide koht. Suurtel turgudel pole Toyota tõesti esikohal, sõltuvalt asukohamaast eelistatakse kas “sakslasi”, “prantslasi” või “hispaanlasi”, kuid kui me vaatame, mis asi C-HR õigupoolest on, siis samasugust mudelit me teistelt tootjatelt ei leia ja tänu sellele on C-HR saavutanud soliidse positsiooni liidergrupis.

Kui C-HR turule tuli, hakati seda joonelt kõrvutama toonaste liidrite Nissan Qashqai ja VW AG kolmikute – Ateca, Karoqi, Tiguaniga. Müüginumbrid panid kõhklejate suud kinni ja võrdlemise asemel hakati C-HR-ist kui ajatust teenäitajast pajatama. Mida see ju (naljaga pooleks) ongi – esiklaasist paistab jube kenasti kõik kätte, samal ajal tagaaken oli esimesel genel üsna kitsuke, kõrgel ja pime – tagasi vaatamata aina edasi!

Ehk siis veelkord deja-vu, sest uudismudeliga on disainerid astunud taas kord tavaraamidest välja, võtnud üle Lexuselt tuttava omotenashi (seda ka uue Priuse puhul), panustanud jõhkralt detailidesse ning sihivad ilmselt veni, vidi, vici-trikki.

Eduloo tsementeerimiseks on kasutusele võetud digital native – mõiste, millest allpool juttu tuleb ning otsus vähemalt esialgu uudismudelit ainult Euroopas müüa (noh, olgu, Austraalias ka, aga aussied on Eurovisiooni-hulluse tõttu nagunii natuke peast eurooplased).

C-HR-i ostetakse välimuse pärast

Jep, loete õigesti: CH-R-i ostetakse välimuse pärast. Statistika põhjal valib rohkem kui pool ostjatest sõiduki selle meeldejääva disaini pärast.

Teisel kohal on hea juhitavus ning kolmandana toovad kasutajad välja C-HR-i soodsaid ülalpidamiskulusid. Kaksikajam säästab linnas kütust ja Toyotale omaselt auto eriti ei lagune.

Miinusena nimetati esimese CH-R-i puhul tagaakent: see oli tõepoolest kõrgel ja kitsas ning kabiinis valitses enamasti sume sügisõhtuvalgus. See viga on nüüd parandatud: uustulnuka kabiin on tänu akna kaldenurgale ja nutikamale “mööbli” planeerimisele avaram ja valgusküllasem.

Uue C-HR-i peainsener Toshio Kanein kinnitas, et kõik, mis töötas esimese mudelipõlvkonna puhul, töötab ka edasi: platvormi põhiomadusi on parendatud, aga mitte oluliselt muudetud. Näiteks teljevahe jäi samaks, kuid tänu nutikatele disainivõtetele mõjub uus C-HR varasemast avaramana.

Üks tore fakt, mida edaspidi mälumängudes kasutada: C-HR-i teljevahe on sama mis Corolla Crossil. Poleks arvanudki!? Muidugi mitte, sest tegu on täiesti erinevatele kasutajaprofiilidele suunatud sõiduautodega.

Tagasi välimuse juurde: uue C-HR-i disainerid on suutnud selgi korral leida tasakaalupunkti, kus ühinevad nii futu – sõiduk näeb välja toredasti tulevikuline – , olmevajadused – idekas linnaauto, millega pole patt kasvõi Itaaliasse reisida kui selleks tuju tuleb –, ja ajas vastupidavuse – sarnaselt esimese genega võib ka tosina või enama aasta pärast C-HR-iga rahulikult letti sõita ning keegi ei aima, et isegi tootjapoolne veojõuaku ametlik garantiiaeg on juba mõnda aega läbi (see on 10 aastat).

Niisiis, nagu arvata võite, pole välimuse võti üksnes kahevärvilises keres ja LED-tuledes, vaid kindlustundes, mis laheda kerega kaasa antakse.

Tootjagarantii, lihtne hooldatavus, varuosade saadavus, mõtteviis, et see on (hea emotsiooniga tehtud) ost pikkadeks aastateks.

C-HR võib vabalt olla euroametnike märgade ökounede peategelane, iseasi, kas hommikul higisena ärgates on ametnikud rõõmsad, et neil on kellegi pealt direktiive maha viksida, või ahastuses, et jälle jääb üks trahv saamata…

Esimese põlvkonna C-HR tõi Toyotale kõvasti uusi fänne: koguni kolm viiendikku ostjatest olid “ülekargajad”, ja arvata on, et teine gene ei tee konkurentide elu kergemaks. Kuuldavasti kavatseb Toyota jätkata mõistuse häälega ja hinnastamisel vinti mitte peale keerata, kuigi sõiduki varustustase ja kvaliteet seda lubaksid – see omakorda tähendab, et brändihülgajaid tuleb juurde. Eriti on oodatud salapärase “digital nationi” esindajad.

This slideshow requires JavaScript.

Me peame rääkima hübriidajamist

Toyota kohta öeldakse, et see on viimane autotootja, mis täiselektrilistele sõidukitele üle läheb. Alatu laim – koduturul on Toyota elektrifitseerumise pioneer. Euroopas on võetud asja rahulikult. Ja kuhu peakski kiiret olema, kui tegu on hübriidajamite turuliidriga!?

Ikka ja jälle see sama küsimus: miks me tahame lammutada ja tühistada tehnoloogiaid, mis on ennast tõestanud!?

Miks me tahame liikumisvõimaluse võtta neilt, kellel ei ole õue peal (veel) keskkiiret või kiirlaadijat või kes ei saagi akut laadida!? Kas võrdsed võimalused või ametnike – sealjuures asjatundmatute ametnike – suva!? Mina valin võrdsed võimalused. Iga kell.

Uue generatsiooni C-HR on igal juhul elektriline – turbobensukas on ajalugu, mida hea sõnaga meenutada, kui räägime “vanast” tsee-haaerrist. Edasi on valikus viienda generatsiooni 1,8-liitrine ja 2-liitrine laetav hübriid ning 2-liitrine täishübriid, millel juhet seina panema ei pea, mille elektriline sõiduraadius on aga varasemast märksa suurem. Uus C-HR pakub maiust ka “kartmatutele linnadžungli matkajatele”, 2-liitrisel täishübriidil on valikus ka (elektrooniline) nelikvedu.

1,8-liitrisel on võimsust 103 kW, kahesel pistikhübriidil koguni 164 kW ning täishübriidil 145 kW. Tahaks gaasi vajutada!? Ühekomakaheksane tõmbab nullist sajani 9,9 sekundiga ning suudab arendada kiirust kuni 170 km tunnis. Kahene pistikhübriid “lendab” kaamerasse 7,4 sekundiga ja kihutab eest ära kuni 180 km/h. Ma jätaks selle pedaali rahule.

Seda enam, et pistikhübriidi “patarei” annab täislaetuna keskmiselt 66 km täiselektrilist linnasõitu, kasutades ära kõik muud hübriidauto võlud (pidurdusenergia tagasilaadimisest ennetava ning säästliku sõiduni) ja venitades seda kilometraaži veel pikemaks (järele proovitud!)

This slideshow requires JavaScript.

Eestis esialgu kasutu, aga linnades, kus nullheitetsoon on kehtestatud, on auto Geofencing funktsioon: 2,0-liitrisel pistikhübriidil lülitub ajam automaatselt elektrilisele režiimile, kui sõiduk (U)LEZ-i siseneb. Eks neid uudseid vidinaid on veelgi, mis peaksid “digital nationi” elukese lihtsamaks tegema.

Kes on Digital Nation ja mida nad söövad?

Toyota ametlikest kanalitest viiteid digirahvale ei leia, küll aga korrati seda isetekkelist mõistet mantrana uue auto seisuesitlusel.

Lühidalt on digirahvas uus termin 20+ ja alla 35-aastaste noorukite kohta. Auto on nende jaoks tarbeese ning paljud ei huvitu isegi juhiloa tegemisest just seetõttu, et auto on igav.

Toyota ahvatleb noori soetama ja sõidutama C-HR-i, kasutades ära nende nõrkust kõiksugu imevidinate ning nutikate lahenduste vastu: istud autosse ja ei saa arugi, et see EI OLE telfa. Libista sõrmega siia, viipa käega tänna, ja kui sa hoiadki roolist, siis sõiduk mõtleb sinuga kaasa.

Niisiis on digirahva eeskujulik esindaja tugev nutipraktik, ja isegi kui ta autode vastu seni huvi ei ilmutanud, ei jäta C-HR teda külmaks, sest see on põhimõtteliselt nagu ratastel telfa või midagi.

Küsisin esitlusel, et kas säärane ühte väravasse mängimine valusalt 40+ daamide seas kätte ei maksa ja neid näiteks Nissa Juke’i kasuks ei kalluta? Vastus oli üllatav, tsiteerin peast: C-HR on osale 40+ inimestele sobiv valik, kuid tõenäoliselt mitte esimene eelistus just nendesamade nutirakenduste pärast.

OK, ju see “digital nation” on siis kõrvade vahel kinni, sest mina ei näinud C-HR-is küll midagi nii erilist, mis mind oma keerukusega nutma ajaks. Veidi rohkem kui 12-tolline infolust!? Kergesti ka üle õhu paarituvad äpid ja hulganisti võibolla mitte liiga vajalikke nutirakendusi!? Ma ei tea. Auto nagu iga teine kaasaegne auto, veidi põnevama olemusega kui paljud muud.

Kui tohib, siis ma ei stigmatiseeriks ühtede oskusi teiste saamatuse arvelt, ja õnneks, nagu öeldud, Toyota ametlikest kanalitest ei leiagi ühtegi viidet nutirahvale. Võtan seda kui reklaamiosakonna isetegevuslikku fopaad ja unustan kogu teema siinsamas.

This slideshow requires JavaScript.

Kokkuvõtteks

Baltimaades ja Soomes oodatakse uue põlvkonna CH-R-i pikisilmi. Tootmisliinilt veerevad alguses maha need nn täishübriidid, ja seejärel tulevad juba “pluginad” ehk pistikhübriidid.

Minu viimatine kogemus Toyota uusimate pistikhübriidajamitega on enam kui positiivne: suvine proov tootja luksusbrändi Lexuse lipulaeva LX-iga, mis on otsast lõpuni võimas, raske, nelikveoline (sealjuures ülimugav), muutis kulmude asetust näos oluliselt – 4,1 l/100 km kütusekulu kergitas need juuksepiirini. Ilulõikuseta! Seitse tuhhi nagu maast leitud, ja jumala eest, ma investeerin selle summa, kui see olemas, meelsamini ökoajamisse kui brasiilia bikiinikulmudesse. Elagu karvased 40+ naised ja nende Toyotad, “odavad pidada” mõlemad.

Tagasi jutu alguse juurde: jah, ma olen täiesti veendunud, et C-HR tuleb ja näeb ja võidab teist, kolmandat ja kahekümne neljandat korda. Digi- või nutirahva tõmbenumbriks saamisel ma niiväga kindel pole, aga daamid, härrad, kväärid ning matkajad 40+ vaatavad siia: see võib olla teie viimane (kahevärviline) linnasõiduk, mille veenides voolab veel veidi bensiini.

Kohtume proovisõidul!

Fotod: Ylle Rajasaar

blank

Ylle on teinud teadus-, haridus- ja keskkonnateemalisi telesaateid ning töötanud vabakutselise (kirjutava) ajakirjanikuna. Alates 2015 WWCOTY rahvusvahelise kohtunikekogu liige. 2015. aastal pälvis Ylle riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija auhinna. Acceleristas vastutab Ylle lehe väljaandmise eest ning kirjutab aeg-ajalt talle omase otsekohesusega

KOMMENTEERI SIIN