Honda – mis mõtted pähe tulevad? Oled autoentusiast või mitte, kuid suure tõenäosusega tead lademetes Honda-nalju. Fakt on aga see, et olenevalt mudelist ja mootorist on tegu väga pädeva platvormiga hobiauto jaoks.
Siinkirjutaja jaoks tulevad lisaks “vteeeeeeccccc!”, muruniiduki- ja peerupurgiväljalaske-naljadele pähe ka märksõnad nagu kerge, esivedu, rajatoorik, kõrged pöörded, muutuv klapiajastus, pommikindlad mootorid ja palju muud. Ja just nende tõttu otsitaksegi tihti Civicuid või CR-X-e või “Prellusid” või mudeleid lisamärgiga “Type R” – mis iganes neist kätte juhtub.
Sel korral jäid ette kaks Hondat, mis sobiksid lõbusaks ja usaldusväärseks suveautoks. Paljude jaoks on kindlasti juba eos miinuseks esivedu, kuid olenevalt kasutusest võib selle alla neelata. Talvel lustimiseks on teised masinad (näiteks need või need), suvel kuiva asfaldiga nautimiseks aga on Hondad esiveoliste hulgast ühed parematest valikutest.
Tõsi, ka tagaveolisi Hondasid on, kuid nende hinnad on ebamõistlikult kaugele eest jooksnud ning siinmail pole ühtegi müügis – kui “iseveoga” muruniidukid kõrvale jätta.
Esimene Honda – Accord Coupe V6
Esimeseks masinaks on punane ’99 aasta kupee-Accord – juba üpris harvaesinev nähtus. Hiljuti kere taastatud ja üle värvitud, läbisõit alla 300 000 km, hind algse 3000 asemel lastud 1700 peale… Ja loomulikult – mis oleks Honda ilma sportsummutita? Sel korral aga pole kapoti all mõni mannetu öko-suunitlusega ridaneli, vaid korralik vabalthingav V6.
Vaatame veidi lähemalt just seda mootorit – J30A1. V6, 3 liitrit, 200 hobust, kõrge 9,4:1 kompressioon, ühe nukaga, V6 kohta väga kerge, VTEC (väga kuuldava üleminekuga!), kenasti hooldades pommikindel. Mida veel tahta? Vahemärkusena ütlen, et tegu on mootoriga, mida kaalun ka oma MR2 aiste vahele siis, kui Toyota 2ZZ ridaneli kunagi saba annab.
Ja nüüd pilvedest tagasi maa peale – entusiasti jaoks on automaatkast kindlasti miinuseks. Esiteks loomulikult seetõttu, et… see pole käsikast. Ja teiseks – 4-käiguline automaat on selle auto Achilleuse kannaks, mis ajapikku enam käike vahetada ei suuda. Õnneks aga leidub lademetes 6-käigulisi käsikaste (nt J32 mootoriga Hondadelt), mis J30 mootori külge muudatusteta lähevad. Uuel omanikul esimene töö teada!
Lisaks – vaadates näiteks Honda EF põlvkonna Civicuid, mida “rajadieedile” pannes alla 900 kg peale muditakse, pole Accord oma 1400+ kg juures just kergejalgsuse etalon. Potentsiaali väledaks suveliikuriks (toimiv katuseluuk!), mil mugavusi nelja inimese liigutamiseks ning jõudu ja juhitavust ka rajal kiire olemiseks aga paistab leiduvat. Kui kere on kenasti korda tehtud ja talvel soola ei näe, on siin autot küllaga.
Teine – ’93 aasta Prelude
Teine masin on samuti üha harvem nähtav – neljanda põlvkonna Prelude. Sel masinal puudub nelikroolimine, mille poolest Prelude tihti tuntud. Ka sel Hondal on töötav katuseluuk suvise sõiduelamuse täiendamiseks, samas nelja inimese ära mahutamine Accordiga võrreldes nii mugav pole.
Omanik toob kohe välja suurima mure – kuna auto on pikalt seisnud, ei tööta sidur enam korralikult. Lisaks on tagumised rattakoopad roostes ning väljalase tahab lappimist.
Plusspoolelt aga – ka Prelude’ide puhul maapõhja neetud automaatkasti siit ei leia. Sisu paistab terve ning mootor on väidetavalt heas seisukorras. Samuti VTEC-iga H22 perekonna mootor on üldjoontes hinnatud vastupidavaks, kuid jällekord on kõik eelnevate hoolduste taga.
H22A2 on küll mootoriperekonna kõige jõuetum mootor, kuid 185 hobust 1200-kilogrammisel autol pole kehv näitaja. Piirik 7200 pöördel, VTEC-i rakendumine 5-6000 RPM vahel, eelmisest Hondast veelgi kõrgem 10:1 kompressioon. Erinevalt J30 mootorist on H22 DOHC ehk kahe nukaga.
Enne seisma jäämist teostati ka tagumiste pidurite hooldus – uued klotsid ja kettad. Kaasa saab värsked suverehvid, talverehve ei tule. Vast ongi mõistlik roostemured lahendada ning talvel mõne õigeveolisega liigelda?
Fotod: omanikud
