Öötundidel tühjas parklas, asulavahelisel kurviteel või linnatänavatel üksteiselt häälekalt mõõtu võtvad sportlikud autod on Eestis üsna levinud nähtus. Pealtnägijal on dilemma: kas anda illegaalsetest tänavakiirendajatest politseile teada või kannatada ära, sest inimesed peavad ju kuskil end välja elama?
Öised kiirendusvõistlused tühjas parklas, kurvilistel asulateedel kihutamine ning illegaalsed “veerandmiili kiirendamised” on Eestis nii igapäevased, et taolise autoharrastuse võib liigitada subkultuuride hulka.
Täpset omakeelset vastet on liikumisele keeruline leida. “Tänavakiirendajad” on enam-vähem suupärane sõna iseloomustama seltskonda, kelle sõiduvahenditeks on valdavalt eelmiste põlvkondade tuunitud saksa autod ja kes kasutavad iga võimalust, et endasarnastega kiiruses, häälekuses ja kummipõletamises mõõtu võtta.
Asjaga hästi kursis sõber ütleb, et vanad bemmid on pigem “out” – nende omanikud teavad hästi, et on politsei huviorbiidis ning elavad end välja driftirajal või klubilistes tegevustes. Ülemiste kiirendajad liikluses silma ei paistagi, sest on kukupaid.
Arutu kihutaja võib leida pigem uuema BMW X5, Audi Q7, M-B ML roolist. Talvel muutuvad popiks ürgvanad “sierraarid”, mida on veel mõni üksik alles jäänud. Aga pigem näitavad oma võimu kallimate autode omanikud.
Subkultuurile iseloomulik on seegi, et nn sanktsioneerimata tänavakihutamiste ümber on kerkinud põnevuse ja pühalikkuse aura: Youtube’ist ja ühismeediast võib leida hulgaliselt selleteemalist materjali.
On videograafe kes ongi spetsialiseerunud “kiirete ja vihaste” jäädvustamisele: mõõduka tasu eest on võimalik saada küllalt kvaliteetne klipp öisest võiduajamisest Tallinna tänavatel. Ja see pole mingi GoPro-ga tehtud asi vaid ikka 2-3 kaamera, drooni ja saateautoga üles filmitud lugu.
Iga kord kui juhtun vaatama mõnd järjekordset “OMG kui äge, tahan ka, ajame hääled sisse!” videoklippi, küsin endalt, kas see ikka on hea mõte keset linnatänavat kihutada ja samal ajal ka filmida?
Kes on need tüübid, kes on valmis ohu piiril sõitma, filmima, kaasliiklejaid ohtu seadma; ja kes on need tüübid, kes kaasa kiidavad, uurikett suust üle rinna nõrgumas?
Mul on tõsine dilemma: pole ma mingi pühak, paar kaamerapilti koos trahvikviitungiga on koju tulnud ja korra olen võttele kiirustades politsepatrullilt kõvasti noomida saanud.
Olen armastanud kähkusõitu, mind on tõmmanud rinka ja kiirendusrajad. Ennevanasti kippus üks jalg tänaval ikka valusasti gaasipedaalil krampi tõmbama.
Kuniks austatud kolleeg käe õlale pani ja ütles: “Algaja asi, kurvi sisse liiga kiirelt, kurvist välja liiga aeglaselt ja otse… no otse oskavad kõik kihutada.”
Krõks. Pärast seda liiklen nagu illikuku, sest ma ei ole ju mingi kollanokk. Kihutamist tuleb ette seal, kus see on turvaline ja lubatud.
Aga siiski: kas mul on õigus “panna kitse” ja teada anda kui peale satun või on mul see kohustus või tuleks oma kondid ja kola kiirendajate teelt ära koristada ja lasta subkultuuril õitseda?
Alati ei saagi reageerida
Tallinna äärelinlasele on öised kihutajad peaaegu nagu pereliikmed: niipea kui liiklusvoog rahuneb, ilmuvad nad välja, löövad jala sirgeks ja lasevad põhjagaasiga piki Vabakat või sisekvartali ruudustiktänavaid.
Mõnikord kui uni kohe ei tule, saab mängida mängu “mis auto see on?” ja pelgalt mootori hääle järgi arvata ära, kas tegu on vana viienda seeria bemmiga või märksa haruldasema Honda Prelude’iga.
Läbi lahtise akna kummivilistajaid kuuldes on täiesti mõttetu ülereageerida ja hakata Häirekeskusse helistama: esiteks ei tea kihutajate asukohta, teiseks ei näe registrinumbrit ega auto värvi – saad oma mure küll ära kurta, aga ühtlasi oled raisanud korravalvurite kullahinnaga aega. “Ma ei saa magada!” – no pane padi kõrva peale!
Teine lugu on siis, kui juhtud tänavakiirendajatega samal ajal samas kohas olema. Ka kõige kõvemal vennal ei ole sulle anda sajaprotsendilist garantiid, et auto ta käes lappama ei lähe ja näiteks sina sellega pihta ei saa.
Nüüd ongi dilemma: kas “panna kitse” ja helistada 112 või tõmmata vasakule ära täpiks ja lasta inimestel end välja elada?
Kui näed, anna teada
Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse juht Hannes Kullamäe vastab mu küsimusele otsekoheselt: tegu on subkultuuriga, kus seatakse ohtu nii enda kui teiste inimeste elusid. Kiirendajaid lööb nende oma vits: kiirus.
“Politsei on säärastest autodega mõõduvõtmistest teadlik. Omalt poolt püüame teha kõik mis on võimalik, et illegaalseid kihutamisi tänavatel ära hoida.”
Selleks, et kiusatust ohjata, on korrakaitsjad suhelnud kaubanduskeskustega ja parklate omanikega, et muuta autodega kogunejatele neis kohtades mõõduvõtmised võimalikult ebamugavaks: mis sa seal betoonist postide vahel ikka laamendad.
Raiud ühe pea maha, kasvab kaks asemele:”Paraku hoiavad tänavakiirendajad asukohti salajas ning vahetavaid neid pidevalt. Meile on suureks abiks kui inimesed, kes võidukihutamist kusagil tänaval näevad või kuulevad, sellest meile teada annavad helistades 112.”
Niisiis, ikkagi tuleb teada anda. Sest võidukihutamisega ei seata ohtu mitte ainult enda, vaid ka pealtvaatajate ja juhuslikult tänaval viibivate inimeste elud.
Kohti, kus turvaliselt kihutada, jagub
“Ametlikke rallivõistlusi toimub Eestis päris palju, säärase hobi harrastamiseks on loodud vastavad ametlikud rallipargid, kus end soovi korral erinevate masinatega sõites välja elada saab,” ütleb Kullamäe.
Autolehe peatoimetaja Kristjan Sooper tõdeb, et kohti tõesti on: “Aga neid võiks kindlasti rohkem olla. Esimese hooga oskan nimetada auto24ringi, mis on ainuke täismõõdus rada, Laitses ja Tabasalu kardirajal saab sõita. Võib-olla mõni kardirada laseb veel peale, aga seda täpselt ei tea.”
Meelis Raudleht, kauaaegne Laitse RallyPark’i sündmuste eestvedaja on eelöelduga nõus: “Ma arvan, et Eestis on piisavalt kohti, kus saab ennast ja autot proovile panna. Mure on pigem selles, et mitmete kohtade leidmise ja kasutamise teemal tuleb ise aktiivset uurimustööd teha.”
Nimelt on osa sõiduradasid valdade hallata ja KOV on määranud isikud, kes tegevuste ja turvalisuse eest hoolt kannavad. Leida tuleb õige inimene, kelle käest küsida. Mõningast infot nn kõrvaliste sõidukohtade osas saab ka FB-st ja foorumitest.
Raudleht leiab, et paljude kiirusesõprade jaoks on täna murekohaks see, et rajakasutuse eest tuleb välja käia raha:
“Tasuta lõunaid ei ole ja radade korralik hooldus on väga kallis. Seega tulebki teha otsuseid, kas eelistada kvaliteetset hooldatud ja turvatud rada, mis on pisut kallim või nõukogudeaegset pärandit, mida pole aastaid hooldatud ega arendatud.”
“Parim võimalus enese ja oma masina proovilepanekuks on siiski rahvaspordisündmused ja võistlused, kus on lubatud sõita ka tänavasõiduks ettenähtud autodega. Hea korraldaja puhul on lisaks heale organiseerimisele tagatud ka turvalisus päästeauto näol,” räägib ta.
“Olles olnud seotud analoogsete sündmuste korraldusega pean tunnistama, et vajadus päästeks on reaalselt ka olemas. Asjad hakkavad ju juhtuma ikka siis kui kiirus suur ja tehnika on suure koormuse all. Turvapuurita sõidukiga avariid tehes on tagajärjed ohtlikumad kui turvavarustusega autos,” selgitab Raudleht.
Põnevus kaalub seaduslikkuse üles
Ehkki kohti, kus turvaliselt kiirendada justkui oleks, ei taltu ebaseaduslikud kihutajad ometi. Hannes Kullamäe tõdeb, et tõenäoliselt ei ahvatle ametlik ringrada niivõrd kui tühjad tänavad:
“Sellised tegevused tuleks hoida kontrollitud, turvatud ning legaalsete kiirendusvõistluste jaoks. Paraku aga tundub, et kihutajatele pakubki mõnu just tegevuse ebaseaduslikkus,” sõnab Kullamäe.
“Nimetame neid siis ebaseaduslikeks võidusõitudeks: need ei kao kuhugi seni kuni osa sellise võidukihutamise võlust ongi see, et see on ebaseaduslik,” lisab Autolehe peatoimetaja Kristjan Sooper.
“Öised võidusõidud ja kogunemised: neil on omamoodi subkultuuri tunnused. Ma isegi võrdleks seda liikumist gräfitiga. Sellise päris gräfitiga, mitte kunstiga majaseintel, mida nüüd nii nimetame,” loob Sooper teravmeelse võrdluse.
“See on mingis mõttes teatud inimestele elamise ja olemise viis. Nende jaoks on ahistav, kui kaaskodanikud on pahased ja kutsuvad politsei või korrakaitse neid liistule võtab. See on nende vabaduse piiramine. Ja omakorda tekitab vastureaktsiooni,” lisab ta.
“Kas keelatud närvikõdi otsijaid õnnestub kuidagi raamidesse suruda… selles ma kahtlen. Küll aga õnnestuks neid tegelasi, kellele on tuunimine oluline, aga kes ei otsi niivõrd põnevust vaid kellele politseile vahelejäämine tekitab stressi, suunata seaduslikele radadele,” on Autolehe peatoimetaja lootusrikas.
Lahendus: rohkem korras radu ja tasuta sõidupäevi
Kristjan Sooper lausub, et mõistab autosõprade soovi omavahel võidu sõita ja mingitel juhtudel oleks ta valmis rihma lõdvemale laskma:
“Parklas kiirendajate tegevus on ebaseaduslik, aga kui nad suudavad neid kogunemisi korraldada nii, et kedagi ohtu ei seata, siis ma isegi suudaksin sellega leppida. Ent kui seal on kasvõi üks kõrvaline tegelane või sõitjad pole kained või muus mõttes adekvaatsed, on see absoluutselt igapidi out.”
Meelis Raudleht panustaks n-ö sissesõidetud kohtade legaliseerimisse: “Pigem tuleks leida rahalisi võimalusi olemasolevate radade renoveerimiseks ja kaasajastamiseks kui neid juurde ehitada.”
Ta lisab ka, et isegi Eesti Autospordi Liit (EAL) ei kajasta oma lehel täielikku infot ei olemasolevate radade ega ka nende kasutusvõimaluste kohta:
“Hetkel on puudu veel korralik kiirendusrada, kus saaks sõidukit proovile panna. Amortiseerunud lennuväljad ei ole kahjuks piisavalt turvalised selleks tegevuseks.”
Kristjan Sooper on Raudlehega nõus: “Mõni mahajäetud lennuväli, näiteks Raadi Tartu külje all on selline, kus võiks teatavatel tingimustel anda harrastajatele vabamad käed. Kui on kohti, kus saab ohutult sõita, saab seda ju ka lubada.”
Sooper toob ka näite maanteeameti kampaaniast, kus pidi vastama veebis kiiruseületamise ohtudega seotud küsimustele ning õigete vastuste korral sai auhinnaks tasuta rajaaega Audrus:
“Selliseid aktsioone oleks vaja rohkem, see oli väga hea idee. Paljud peavad rajapiletit kalliks ja ei teagi, et oma autoga saab ka sõitma minna. Kampaania viib selle info rohkemateni.”
Sooper tuletab meelde, et talv on ukse ees: “Ka lompide, järvede ja karjääride isetekkelistesse radadesse ei peaks nii eitavalt suhtuma. Seegi vajaks teatavat reguleerimist. Loomulikult ei saa sõitma minna looduskaitsealale, aga kui karjääris on rada, ja on inimene, kes silma peal hoiab, ei peaks muretsema, et keegi upub või sisse vajub.”
Kristjan Sooper lisab, et talvised sõiduvõtted peaksid autojuhtidel igal juhul käpas olema, sest meie ilmastik on heitlik: “Maanteeamet korraldas veel mõni aasta tagasi tasuta jäärajapäevi. Seegi oli väga hea idee, mida peaks uuesti kordama.”
Kaanepilt: Ylle Tampere, Tabasalu rinka. Audrus väntas video Sten Ottep/ Fifty Visual
