Muusik, õpetaja, autofänn Antti Kammiste on kõigele lisaks tundeline kirjutaja. Meil on rõõm oma lugejatega jagada tema muusikamõtisklust briti poprokibändi Keane kontserdilt Berliinis – Antti käis 9. augustil Spandau Citadelis neid kuulamas.
Hopes and Fears. Kõlab nii süütult ja isegi armsalt. Natuke nagu kaisukaru. Lähemalt ei ei julge hästi vaadata, tore, et ealised iseärasused (teate küll, lähedalt ei näe ja kaugelt ei kuule).
Aga tegelikult, tõesti, keda huvitab, mida tunneb üks väike süda?
Lootused ja hirmud – nii kaua, kui mäletan. Juba viiesena lootsin, et ameerika vanatädi saadab sünnipäevaks ägeda mänguauto ja et ka lumi tuleb sel puhul (kasvõi korraks).
Et kui Mamma tuleb, on tal taskus “hõbepaberisse” mässitud assortiikomm (kust ta neid välja võlus, siiani teadmata). Või kui kui Paide vanaisa tuleb, läheme kindlasti Hiiumaale või siis vähemalt kalale.
Aga hirmusid oli lihtsalt niipalju rohkem – ega Mamma ära ei sure, kas ta ikka hingab, kui ma julgen tema juures magama jääda? Kas mu naba on hommikul alles? Ega Paide vanaisa ära ei sure?
Kas miljoni aasta pärast on Jaama tänava ja Lihula maantee nurga peal see auk, kus me kelgutamas käime, ikka alles (ei ole, sinna on palju varem maandunud Rimi, aga aega vist miljonini on)? Suur Vanker vist on ka siis samasugune? Eestis vist maavärinaid ja tsunamisid ei tule?
Mismoodi õnnestuks õhtul magama jääda? Ega mina veel ära ei sure? Aga mis siis on, kui ma olen ära surnud? Mis varjud need seal seintel on? Miks ma lasteaeda pean minema? Miks see õudusunenägu kogu aeg tagasi tuleb (ja tuleb ikka ja jälle, tänaseni)? Jaaniiiiedasiii.
Saad natuke vanemaks, tasakaal läheb justkui rohkem paika, aga ikkagi.
Kukkununa justkui teiselt planeedilt täna siia kontserdile avastasin, et pole kohal ja samas nagu olen ka. Ma tean küll ju, enamik muusikuid veedab vähemalt pool kontserdi ajast muusikateoste analüüsile pühendudes, teise osa elab kaasa, laulab, plaksutab. Ja jällegi kuulab – kas noot on puhas, mis harmoonia, millised saundid, arranžeering?
Issand, millest ta laulab, kas ma alles nüüd kuulen päriselt sõnumit? Täielik pingpong. Minusugune ulub nutta. Miks?
Tõesti, kui on nii ilus, miks need valusad emotsioonid nii varmalt välja pressivad? Miks siis järsku ei mahu reetmine hinge? Miks just sel hetkel kipud aduma, et sõpruse sünonüüm on “kasulik idioot”?
Ja seestpoolt sosistab arglikult aus mina, kes ütleb – pole sa isegi mingi ingel, nii mõnegi südame peal on saatanlik tattoo “trashed proudly by Mr. A.K”. Miskitmoodi loodan, et kusagil on keegi, kes kõik tasa kaalub ja andestab. Hopes and fears.
Nüüd siis mis? Lootus, et ei sure veel ära, et miskit ootamatult ägedat on just nurga taga jalga ette panemas, et kuskil linastub “Minu Uus Suur Plaan”?
Ja ikkagi hirm – millal, miks ja kuidas … ?
Kuskil seal vahepeal ja üle selle kõige on õnneks veel midagi – armastus.
Et kus ma siis olin? Natuke katkises inglite keeles – “Somewhere Only Me Know”.
Tänulikuna.
Keane kodulehele saab siit
Video ja fotod: Antti Kammiste
