Kliimamuutust tundsime tänavu kaudselt omal nahal: Eesti suvi oli ebatavaliselt põuane. Soome teadlased otsivad võimalust, hinnata arktiliste piirkondade mõju kliimamuutusele senisest täpsemalt. Venemaa tundra on hea koht, kus süsinikutasakaalu hinnata.
Arktikas toimuva kiire soojenemise mõjusid on tunda kõikjal maailmas. Arktilised piirkonnad on kliimamuutuste seisukohast suure tähtsusega, sest igijää sisaldab suurtes kogustes süsinikku.
Sulamisel vabanev süsinik moodustab atmosfääris kasvuhoonegaase – lämmastikdioksiidi (CO2ja metaani (CH4). Need võivad aga omakorda kliimasoojenemist kiirendada.
KAS ARKTIKA ON VEEL ABIKS?
Kliima soojenedes ongi teadlastel kiiresti vaja välja selgitada, kas Arktika suudab jätkuvalt olla atmosfäärist süsiniku koguja rollis, või hoopis vastupidi.
Ida-Soome ülikooli teadlased on andnud esmase hinnangu süsinikutasakaalule Lääne-Venemaa tundras, ajavahemikus 2006 – 2015. Teadlased selgitasid välja, et viimase kümne aastaga on see regioon siiski tänu taimestikule süsinikku atmosfäärist kogunud.
Läbi aastate oli selle ulatus varieeruv, olles suurem just märgaladel. Ka metaaniheitmete osas on märgaladel märkimisväärne tähtsus. Siiski on raske hinnata tundramärgalade koguulatust, sest neid on satelliidipiltidelt raske tuvastada. Seetõttu on vaja läbi viia paikseid maapinnauuringuid.
Tänu karmidele talvetingimustele on tundra maastiku-uuringud erakordselt rasked. Mõõdistuste vähesuse tõttu on raske hinnata ka Arktika süsinikutasakaalu.
PIKEMAAJALISED UURINGUD
Varem on Ida-Soome ülikooli bioloogia-, geoloogia- ja keemiateadurite töörühm mõõtnud süsinikutasakaalu Lääne-Venemaal nii taimestiku kasvuperioodidel kui ka harvemini uuritud aastaaegadel – kevadel, sügisel ja talvel.
Sel moel on loodud alus selleks, et anda pikemaajaline hinnang selle kohta, kas selles piirkonnas toimub jätkuvalt süsiniku ammutamine atmosfäärist. Nüüd uurivadki teadurid, kas ja mis põhjustel see nii on.
“Paljudes suurtes uurimistöödes toimub kogutud andmete töötlemine viimases etapis. Ajaliste piirangute tõttu jääb see oluline ülesanne pahatihti lõpule viimata. Seetõttu oleme uhked, et käesolev uurimistöö kujutab endast olulist saavutust ka selles osas,” kinnitas Dr Narasinha Shurpali, Ida-Soome ülikooli teadlane.
Tulemused, mis tuginesid mitmesugustel ökosüsteemi mudelisimulatsioonidel, avaldati hiljuti juhtivas keskkonna-alases teadusväljaandes Global Change Biology.
TUNDRA
Tundra asub lähisarktilises kliimavöötmes, kus talvel valitseb arktiline, suvel parasvöötme õhumass. See loodusvöönd esineb vaid põhjapoolkeral, kuna lõunapoolkera vastavail laiustel (65-75°) on meri ja Antarktise mandri jääkõrbed.
Talvel puhuvad tuuled valdavalt pooluse suunast, tuues kaasa eriti külma ja kuiva õhku. Temperatuur püsib -15 kuni -20 °C piires, kuid on paiguti väga erinev.
Põhja-Atlandi hoovus soojendab õhku tundra Euroopa-osas, Põhja-Aasiasse hoovuste mõju ei ulatu ning Põhja-Ameerika kirde-osa hoopis jahutab külm Labradori hoovus.
Nii ulatub tundra Barentsi mere rannikul Euroopas 70° põhjalaiuseni, Kesk-Siberis 60°-ni, Kanadas, Hudsoni lahe rannikul aga isegi 54° põhjalaiuseni.
Nagu külmakõrbes, nii ka tundras esineb tugev kivimite murenemine temperatuuri suure aastase amplituudi ja kivimipragudes jäätuva vee tõttu.
Madala temperatuuri mõjul külmub maa talvel sügavalt ning selle alumised kihid ei sula suvelgi. Nii tekib igikelts ehk kirsmaa – igavesti külmunud pinnas, millest vaid õhuke pealiskiht suveks sulab.
Suvel tungib tundraaladele soojem ja niiskem parasvöötme õhumass. Ööpäeva keskmine temperatuur tõuseb 10-15 soojakraadini.
Suvi on tundras lühike, taimede kasvuks soodne periood kestab vaid umbes kaks kuud. Sademeid tuleb aastas 150-400 mm (vähem kui Eestis), kuid needki põhjustavad pinnase liigniiskust.
Madala temperatuuri tõttu on auramine maapinnalt väike, pinnasesse imbunud vesi aga ei pääse igikeltsa tõttu sügavale. Tekib maa-voole – veega küllastunud pinnase valgumist mööda kallakut pinda. Mullad on tundras õhukesed ja väheviljakad, enamasti ka soostunud.
Loe rohkem tundra kohta miksike.ee-st
Uuring valmis osana rahvusvahelise, Põhjamaade ja Euroopa rahastusega projektidest: Academy of Finland CAPTURE Project (koordinaator Prof. Atte Korhola, University of Helsinki), EU funded CARBO-North project (koordinaator Dr. Peter Kuhry, Stockholm University), the Nordic Center of Excellence DEFROST (koordinaator Prof. T. R. Christensen, Lund University, Sweden) ja European Union project PAGE21 (koordinaator H. W. Hubberten, Alfred Wegener Institute, Potsdam, Germany), University of Eastern Finland strategic funding (project FiWER) ja JPI Climate project COUP.
Uurimistöö autorid ja ingliskeelne nimetus:
Treat, Claire C., M.E. Marushchak, C. Voigt, Y. Zhang, Z. Tan, Q. Zhuang, T.A. Virtanen, A. Räsänen, C. Biasi, G. Hugelius, D. Kaverin, P. A. Miller, M. Stendel, V. Romanovsky, F. Rivkin, P.J. Martikainen, N.J. Shurpali (2018). Tundra landscape heterogeneity, not inter-annual variability, controls the decadal regional carbon balance in the Western Russian Arctic, Global Change Biology, doi: 10.1111/gcb.14421
Ida-Soome ülikooli materjalide põhjal Lena Murd. Pilt: Daniil Silantyev, Unsplash
