Kas märkate, kui palju lapsed unistavad? Kuid suureks kasvades surevad helged ideed ja soovid sageli igapäevaelu raskuse all. Kes hakkab pärast kell 18 töölt naasmist uurima, kuidas saada astronaudiks? Vaid täielik psühho.
Mul on lapsepõlvest reisilood. Eriti head on need, kus valitseb avastamisvaim – kus minnakse näiteks põhjapoolusele, Antarktikasse, Amazonase džunglitesse või Aafrika kõrbetesse. Minu lapsepõlves oli Discovery kanalis selliseid saateid palju ja nüüd on YouTube’is kümneid kanaleid, kus inimesed kõike filmides maailma avastavad.
Ja sellistes lugudes (nii enne kui praegu) jäävad autod täieõiguslikeks peategelasteks. Living The Van Life, kus Chad Derosa reisib oma Mercedes-Benz Sprinter Vaniga mööda Ameerikat. The Road Chose Me ja selle saatejuht Dan Grec, kes valis kaaslaseks Jeep Gladiatori. Või imeline Eva zu Beck, kus peategelaseks on Land Rover Discovery.
Nagu näete, saab sellistes lugudes eristada kolme tüüpi autosid – kaubik (ja kaubikuga reisimisest kirjutasin Multivani arvustuses), Jeep Wrangler / Gladiator (ma olen kindel, et teil ei jäänud see lugu märkamata) ja kolmas reisikangelane on Land Rover. Muidugi ei unusta ma legendaarset Toyota Land Cruiserit, aga millegipärast ei näinud ma seda lugudes nii sageli. Aga kindlasti pööran sellele edaspidi tähelepanu.
Kuid minu isiklikus Top3-s jäi Land Rover kõige tundmatumaks. Ja nüüd seisab ta minu ees – suur, must, lahe. Hinnaga 66 kuni 143 tuhat eurot. Olen sündinud Narvas, kus auto suurus ja selle maksumus näitavad otseselt teie sotsiaalset staatust, seega oleksin Defenderi viimases põlvkonnas sõites Narvas kõige lahedam. Eriti selles šikis mustas värvitoonis.
Defender on puhtatõuline maastur. See on seest lihtne, väljast range. Selle disain paneb detaile uurima – kere teravad servad, lakoonilised detailid tuledel, aga üldiselt näeb välja nagu vana Šoti loss. Tundub, nagu oleksite teda juba sada korda näinud, kuid siiski on võimatu kõrvale vaadata. Muide, kõik, kes teda teel nägid, nõustuvad minuga – nii palju tähelepanu mäletan vaid ajast, mil sõitsin enda Alfa Romeo Breraga.
Kuid tähelepanu teel ei ole kõik, millega Defender teid rõõmustada saab. Mind hämmastas mugavuse tase – autos, mis peaks olema üsna spartalik. Õhkvedrustus (Defender 110 ja 130 standardvarustuses) annab tunde, et lendad üle sõidutee, suurepärane heliisolatsioon võimaldab häält tõstmata suhelda ka kiirusel 120-130 km/h.
Kuid sellel Defenderil on omapära, mis on kaasaegses maailmas muutunud – suurepärane mootorihääl. Moodsal ajal on autod enamasti vaiksed või üldse väikese võimsusega elektriajamiga. Siin on aga kolmeliitrine, 300-hobujõuline diiselridakuus. Ja kui hea heli sellel on! Ja see pole veel Defenderi “laetud” versioon, sest sellel võib olla V8! Aga ma arvan, et see on overkill.
Defenderi sees tekib kindlustunne. Siit ei leia luksuslikku viimistlust, kuid kõik, mida saate puudutada, on meeldiv. Isegi vaiba asemel plastikuga viimistletud põrand tundub asjakohane. Nagu hea tööriist, mille ülesandeks on pikka aega teenida ja erinevates tingimustes töötada. Mulle meeldib see lihtsa, kuid mugava auto kontseptsioon.
Aga ma ei sõitnud sellega maastikul, kus ma Wrangleriga sõitsin. Kohe artikli alguses kirjutasin, et Defender on puhastverd maastur. Kas ma räägin seda öeldes iseendale vastu? Olen kindel, et mitte.
Internetis on palju videoid, kus Defender maastikul sõidab ja sellega suurepäraselt hakkama saab, nii et kaldun uskuma, et selles distsipliinis näitab ta end väärilisena. Tema element on maailma uurimine, kuid mitte sellega võitlemine, püüdes tõusta kõrgeimale künkale. Inglise keeles on šikk sõna – overlander. Ja see on Defenderi sünonüüm.
See sobib neile, kes oskavad nautida üksindust, sukelduda mõtetesse ja lihtsalt nautida hetke. Ja ükskõik kuhu tee ka ei viiks, on Defender selles küsimuses usaldusväärne partner. Ta ei kehtesta oma mängureegleid, vaid justkui kuulaks seda, mida sa ise tahad. Hämmastav auto. Samas on Defenderiga väga meeldiv elada: see pakub mugavust, on ideaalselt kokku pandud ja suuruse kohta säästlik – kütusekulu jäi 9 liitri juurde sajale.
Defender naaseb minevikku ja realiseerib avastamise unistuse. Ta teeb seda graatsiliselt, täiendades protsessi mugavusega. Defenderis pole suuri vigu, sest selja taga on ligi 75-aastane kogemus tee seikluseks muutmisel. Samas on see tõeliselt mugav, praktiline, turvaline ja kaasaegne. See on minu jaoks auto, mille puhul tõsiselt ostmisele mõelda, kui võimalust on. Rohkem infot leiab siit.
Fotod: Vladimir Niinimäki
