Eestis on ligi 4700 kilomeetrit kruusateid, millel liiklemine nõuab autojuhilt mõtlemisvõimet. Osal neist teedest on varakevadel või suurte sadude ajal massipiirangud või on need üldse suletud. Piirangud on paratamatud, sest liiklus peab toimima.
Eestis on 1. jaanuari seisuga 16 608 km teid, sealhulgas on nii riigiteid, põhimaanteid kui ka kõrvalteid, neist umbes kolmandik on kruusateed. Täpset teede liigiti jagunemist saab vaadata Maanteeameti kodulehelt.
Kruusateed on ajalooliselt olnud meie teedevõrgu oluline osa, viimastel kümnenditel on neid jõudumööda aga kõvakatte alla pandud või üldse ümber ehitatud.
Autohullude meele teeb see pigem kurvaks, sest mõnusad maateed on osa autosõidu rõõmust. Mida jääb nagunii järjest vähemaks, sest uued autod on ühetaolised ja nende turvaabid ei võimaldagi enam lõbutseda.
ISEKAD LIIKLUSDEBIILIKUD ARMU EI ANNA
Allesjäänud kruusateid, mida on veel umbes 4 700 kilomeetrit, mida aastaringselt mõjutavad tuul ja vihm, sügisest kevadeni temperatuurimuutused ja sulavesi.
Autojuhilt nõuab neil teil sõitmine tähelepanelikkust ja ettevaatlikkust, aga elu on näidanud, et lisaks ilmaoludele ongi just hoolimatud sõitjad kruusateede suurimad vaenlased.
Maapiirkonnas on suur mure massipiirangut eiravate juhtidega, kes hoolimata keelust suurte masinatega kruusateel sõidavad ja seda lõhuvad.
Ka loll kihutamine, külksilaskmine, edasi-tagasi nühkimine ja muud ajuvaba sõidustiili iseloomustavad võtted teevad toredatele kruusateedele kahju.
Ja siis tulevad inimesed, kes ahastavad, et ei saa rööpasse ja segamini sõidetud teed mööda koju. Sest jah, teed ehitatakse peamiselt sellepärast, et inimesed oleksid maailma ühenduses, mitte sellepärast, et keegi ettevõtlik ahnik saaks aastaringi metsa välja vedada või mõni nossov oma bemmiga rada künda.
KRUUSATEE ANATOOMIA
See on küll puhas füüsika, aga inimestele meeldib ilustatult kõneleda. Sestap räägime kruusatee anatoomiast ehk sellest, kuidas tekib kevadel tee pealispinnale pehme kiht, mida on lihtne segi sõita ja tee ära rikkuda.
Talvekülmadega külmub kruusatee aeglaselt ja korralikult läbi. Umbes nagu igikelts või hiiglasuur kamakas jääd, segamini liiva ja kividega.
Kui päike kütma hakkab, sulab tee pealispind sentimeetri-kahe ulatuses. Veel ei ole kuskile ära minna, tekib ülemärgunud kiht. Mööda seda sõites vajutavad autod teepinda roopad. Edasi-tagasi nühkimisel muutuvad roopad aina sügavamaks.
Nüüd tuleb külm, mis roopad jälle ära külmutab. Sellisel teel sõitmine on kogenenumagi juhi jaoks katsumus, väiksemgi vale liigutus viskab sind roopast välja, roobaste vahel kõikumine aga võib päädida sügavale sisse kukkumisega sel hetkel kui teine auto mööda “raudteed” vastu tuleb. Ei ole tore.
Kevadel sadav vihm paneb teetammi kõrval kraavid üle ajama, kah tore probleem. Tekib üleujutus. Sulanud teepind seguneb liigveega. Tulemuseks täiesti segi kammitud kruusatee, millel on kohutavalt ebamugav ja ohtlik sõita.
Kui vihma ei saja, pealmine sulanud kiht kuivab. Tekivad augud. Ja uued roopad. Hööveldada sellist teed ei saa (veel), sest muldkeha on jätkuvalt külmunud. Segikammitud tee tekitab pahameelt. Süüdi on loomulikult tee hooldaja, mitte hoolimatud autojuhid.
MIDA TEEB TEEHÖÖVEL
Kui kevad püsib, sulab jää ja kuivab teekate sedavõrd, et saab höövliga peale minna. Teekatte hööveldamise mõte on ebatasasused sirgeks triikida ja anda vajalikud põikkalded. Sõltuvalt liikluse intensiivsusest tuleb hooajal teed hööveldada mitmeid kordi.
Kui juhtub vihmane suvi või pikem sajuperiood, imbub liigvesi muldkehasse, ujutab üle kraavid ja muudab tee taas kord läbitamatuks. Sellist teed hööveldada ei saa.
Paljude ajalooliste kruusateede muldkehad on välja ehitamata või on teed rajatud savipinnasele. Kõik, mis siis märjaga sellisel teel sõidab, vajutab selle roopasse. Rasked veokid keeravad tee segi. Hööveldada aga ei saa enne kui tee on tahenenud.
Kruusateede korrashoiuks kulub igal aastal 4-5 miljonit eurot ning on aastaid, kus tuleb leida lisaraha, et teha korda näiteks suvise tulvavee kätte jäänud teed.
KUIDAS KRUUSATEEL LIIGELDA?
Kruusateed pakuvad rohkem rõõmu ja tekitavad vähem peavalu siis kui need on korras. Kuidas iga autojuht saab kaasa aidata, et olukord oleks talutav?
Väga lihtsalt. Tuleb jälgida kiiruspiiranguid. Lugeda liiklusmärke. Kui märgil on “30”, siis ka maksimaalselt 30 km/h sõita.
Kui on teetööd ja märk “kruusa lendab” ning “20”, siis sõita ettevaatlikult ja 20 km/h. Tundub tehtav kui on meeles olnud kodunt väljudes aju köögilaualt kaasa võtta.
See, et maanteeamet on pidanud vajalikuks toota multifilmilaadse video tootmist, kus selgitatakse, misasjad kruusateed on, näitab, et meie liikluskultuurituses eksisteerib peatükk “ei tea, ei oska, ei hooli”.
Äkki vaataks nüüd kergelt piinlikkust tundes videot, siis peeglisse, ja pärast seda sõidaks nii, et tee rataste küljes kaasa ei tuleks?
Vabandust “ma ei teadnud, et seal on jama” vastu ei võeta. Portaalis Tark Tee on kirjas kõik massipiirangud, teetööd ja muud ette tulevad takistused. Need edastatakse ka Waze’i. Kuna enamus autojuhte on nutistunud, siis puudub õigustus kruusateede lõhkumiseks.
Enne sõitu minemist vaata järele, kus kaevatakse ja siis sõida nii, et sinu peale ei kaevataks.
Loe siit, miks kruusateid tuleb hoida
Allikas: Maanteeamet
