Esmaspäev, 15. juuli 2024
Miks me jookseme? Et muuta reaalsust, vabaneda probleemidest, end peita? Bingo. Ja tundub, et ma polnud ainuke, kes märkas, et mul oleks seda vaja.

“Sa lähed kaheks nädalaks puhkusele, tööd ära tee!” – see oli meie viimane vestlus tööpartneriga ja sel päeval olin kindel, et närvivapustus on kuskil väga lähedal. Olin juba harjunud, et mu hommik ei alanud mitte kohviga, vaid reisiga mere äärde, kus maandasin kõiki kogunenud emotsioone, ja alles siis läksin koju töötama.

Aga ma ei saa lahkuda oma töökohast, kus mind praegu nii väga vaja on! – ometi on minu tootlikkus viimastel nädalatel olnud võrdne põrandalapi omaga. Unistasin puhkusest, planeerisin venna seltsis kuuks ajaks Euroopasse reisi ja ootasin selle päeva saabumist. Ma ei saanud korralikult töötada. Ma ei töötanudki. Ausalt öeldes unustasin vahel, kuidas õigesti hingata. Mõnikord mõtlesin, kuidas hunnik probleeme, mis varem tundusid ebaolulised, olid suutnud kogu mu eksistentsi enda ümber keerlema panna.

Sellisel hetkel tundub, et kogu su elu kulgeb allamäge nagu tohutu kaubarong – ja tegelikult on parim lahendus kuskile reisida. Praegu. Põgeneda, muuta reaalsust, peita end.

Vladimir Niinimäki eurotrip

Pakkisin asjad kiirelt kokku – õnneks õnnestus auto eelnevalt teenindusse saata, kuna lähenesin planeerimise küsimusele väga põhjalikult. Vahetasin pidurid, kütusefiltri, mõned pisiasjad, kontrollisin, kas kõik on korras. Kas peaaegu 20 aastat vana Itaalia autoga, mis peab 5-6 tuhande kilomeetri pikkuse sõidu ette võtma, on kõik korras? Ja pealegi uue iPhone’i raha eest ostetud. Ainult Jumal teab.

Vladimir Niinimäki eurotrip

Aga polnud aega mõelda ja leidsin end varsti täiesti üksi Varssavi poole sõitmast. Nii algas minu esimene sooloreis. Polnud plaani, eesmärki ega mõtet. Ma ei teadnud, mis mind ees ootab, kas ma jõuan kuhugi ja kui jõuan, siis mis mind ees ootab?

Peas käis mõte – tahan külastada Auschwitzi, peatuda Alpides ja külastada Milanos asuvat Alfa Romeo muuseumi. Sel hetkel, kui ma neid ridu kirjutasin, olin Itaalia Dolomiitide südames ja jõudsin Auschwitzi külastada, aga mul polnud õrna aimugi, kas jõuan ka Milanosse.

Mis oli minu reisi juures parim? Ma ei teadnud, kus ma homme olen. Ma ei broneerinud paariks päevaks hotelli, ei otsinud kohti, vaid vaatasin Google Mapsist jooksvalt, mis põnev paistab, ja lihtsalt läksin. Teel vaatasin kõike, mis silma jäi. Olen kindel, et jäin paljudest asjadest ilma, kuid samas õnnestus mul näha paljut, mis mind üllatas.

Vladimir Niinimäki eurotrip

Ma tajusin protsessi romantilisust ja see oli täiesti uus kogemus. Reisida oma lemmikautoga kohtadesse, mis pole kunagi romantismiga köitnud, kuhu varem asja ei olnud. Ja see teekond andis mulle täieliku vabanemise tunde probleemidest, mida ma keti otsas vastutuult enda järel lohistasin. Tundsin seda Itaalia serpentiinidel, kus A Day To Remember kordusel mängis, ja Saksamaa kiirteedel, kus sain Public Memory saatel teada oma auto piiri.

Vladimir Niinimäki eurotrip

Kohtasin inimesi, palju inimesi. Varssavis kohtasin Krystynat, disainerit, kes loob ise ehteid. Auschwitzis kohtasin Sebastiani, pisut hipit rännumeest. Väikeses Austria külas Pernegg an der Murris jäin ma ööbima Simoni IT-alal töötava pere juurde, kes on külastanud enamikku maailmast.

Vladimir Niinimäki eurotrip

Itaalia külas Calalso di Cadore tundsin end kahe päevaga nagu kohalik – kohtasin kümmetkonda inimest, kelle hulgas olid inglise keele õpetaja Anita, minu ööbimiskoha ning raamatupoe omanik Martina, oma veinibaari pidav abielupaar Giovanni ja Giuliana ning Irina, kes kolis Itaaliasse 5 aastat tagasi Moldovast ja räägib juba soravalt itaalia keelt.

Vladimir Niinimäki eurotrip

Como järvel kohtusin Stefano ja tema tüdruksõbra Giovannaga, kes sõitsid pühapäeva hommikul oma valge Alfa Romeo 4C-ga traditsioonilisele lõunasöögile oma youngtimerite klubiga. Münchenist mitte kaugel jäin öömajale Hallbergmoosi külas, kus kohtusin Paulaneri vanemkonsultandi ja brändijuhi Sibylliga.

Inimesed on need, kes tegid reisist minu elu ühe tipphetke – nende lood, nende probleemid ja unistused said osaks minust, said ühenduseks kohtadega, mida külastasin ning nüüd pole külad ja linnad, mida külastasin, enam „veini sünnikodu, õlu, mäed, autokultuur”, need on konkreetsete inimeste lood. Tänan teid selle kogemuse eest.

Vladimir Niinimäki eurotrip

Võib-olla peitubki siin minu põhiline kirg autode vastu – piiramatu vabaduse tunne, mida autod annavad. Ma poleks Stefanot kohanud, kui ma poleks Milanost tagasi minnes otsustanud sõita mööda Como järve kallast, kus kohtasin muuseumikonditsioonis Alfa Romeo GT1300 Juniorit ja erkkollast Alfa Romeo 4C Spiderit, mis tee äärde pargitud olid.

Vladimir Niinimäki eurotrip

Nende lugu jääb meelde koos ülejäänutega. Kui poleks olnud mu kirge autode vastu, poleks ma tee ääres peatunud ja autode omanikega vestlema hakanud ning siis poleks ma kohanud minust mööda vuravat youngtimerikolonni. Lennujaamades selliseid lugusid kahjuks ei kohta. Seal on inimestel alati kuhugi kiire ja seal pole praktiliselt võimalust kellegagi kohtuda, kui sa just pole Tom Hanks filmist “Terminal”.

Kuid iga teekond saab otsa. Ja juba tagasiteel Saksamaa kiirteel oma Alfa Romeo 159 järjekordset kiirusrekordit püstitades tabasin end mõttelt, et äkki oli see alles algus. Mida rohkem ma reisin, seda vähem tahan naasta sinna, kust mu teekond algas. Kartsin, et üksindustunne sööb mind ära, kuid tänapäevased võimalused lähedastega ühenduses olla ja imeliste inimeste hulk maailmas ei lase sellel tundel teoks saada.

Vladimir Niinimäki eurotrip

Tundub, et mind ootab ees uus teekond. Veelgi kaugemal, veelgi spontaansemalt ja võib-olla isegi sihitumalt. Ja see teebki mind õnnelikuks.

Vladimir Niinimäki eurotrip

Fotod: Vladimir Niinimäki

blank

Endine kooliõpetaja, IT-ettevõtja ja autoentusiast. Armastab kõike, mis liigub, aga itaallastele on südames eriline koht. Unistus - teha ümbermaailmareis!

KOMMENTEERI SIIN