Internetis levib “velohäkk nuudliga” ehk soovitus jalgratturitele, teha endale sõiduteel ruumi, paigutades vahtplastist treeningvahendi ristipidi rattale. Liiklusekspert Villu Vane nuudlilehvitamist ei soovita, sest nii seab rattur ohtu nii enda kui ka kaasliiklejaid.
Ameerika jalgratturid leiutasid odava ja mugava mooduse, kuidas endale sõiduteel tähelepanu tõmmata ja vältida liiga lähedalt mööduvaid sõidukeid: nad kinnitasid pakiraamile ristipidi “nuudli” ehk meilegi tuttava vahtplastist pika toruja treeningvahendi, mida kasutatakse näiteks vesivõimlemises.
End laiemaks teha saab ka muude vahenditega: näiteks soovitatakse Eesti ratturite kogukonnas pakiraamile kinnitada seljakott või pikk paberirull, sobib ka puuoks jms. Kõik, mis tõmbab autojuhtide tähelepanu ja on laiem kui ratas ise, sobib. Kuniks see küljest maha ei kuku või liikumist ei takista.
Villu Vane, Maanteeameti liiklusekspert soovitab leiutamisega piiri pidada. Ta tuletab meelde Liiklusseaduses kirjas olevaid nõudmisi: „Seaduses on kindlaks määratud jalgratta suurim lubatud laius, see on kaherattalise ratta puhul 80 cm.”
§ 87. Jalgrattale, tasakaaluliikurile ja pisimopeedile esitatavad nõuded
(4) Kaherattalise jalgratta suurim lubatud laius on 0,8 meetrit ning kolme ja enama rataste arvuga jalgratta suurim lubatud laius on 1,25 meetrit. Jalgrattaga võib vedada üheteljelist kuni 50 kilogrammise täismassiga jalgrattahaagist.
Nuudeldada võib, aga see on ohtlik
Seega, kui nuudel naksata 80 cm pikkuseks, ise sõita nii palju paremal sõidutee servas kui kannatab ja panna värviline vorst lehvima nii palju vasakule välja kui võimalik, on kõik seaduspärane?
“Kui selle treeningvahendiga jääb laius lubatud piiridesse, siis võib nii sõita,” ütleb Villu Vane. “Kuid sellega kaasnevad ohud.”
Esiteks võib väljaulatuv toru juba iseenesest häirida kaasliiklejaid, kuna nemad ju ei tea, kui pehme või jäik selline „nuudel“ on (mis ilmselgelt on olnudki ratturit
Teiseks võib see ka reaalselt olla ohuallikaks. Ei ole ilmselt keegi väga õnnelik, kui saab mööduva jalgratturi „nuudlilt“ laksu tagumiku pihta või siis saab kopsaka kuklasse tema laps.
“Selline vops jalakäijat ilmselt pikali ei vii, kuid ehmatab kindlasti ning jalgrattal laps võib aga ootamatusest ja tasakaalu kaotusest kukkuda,” tõdeb Villu Vane.
Ka jalgrattur ise võib mingist takistusest (tänavavalgustuse post vms) möödudes „nuudli“ pihta saadud löögi tagajärjel kukkuda. See löök ei ole ilmselt väga tugev, kuid ootamatu löök võib viia tasakaalu kadumiseni.
Nuudli asemel soovitab liiklusekspert ohutuse suurendamiseks kasutada spetsiaalselt jalgratturitele mõeldud helkuriga külgvarrast, mis ulatub küljele ca 30 cm, ning mis suurendab ohutust ka pimeda ajal.
Rattur, ole nähtav! Aga kuidas?
Jalgratturist ohutu möödumise puhul on oluline ratturi eristumine ümbritsevast liikluskeskkonnast. Seda aitab saavutada korralik ohutusvest. Kasuks tuleb ka erksavärviline riietus.
Võib kasutada ka helkurtrakse, samuti erksavärvilisi või helkurribadega varustatud seljakoti katteid. Igatahes, mida kaugemalt juht ratturit märkab, seda rohkem on juhil aega ratturile reageerida ning temast ohutult mööduda.
Sõiduteel sõites ning mööduvaid sõidukeid silmas pidades on jalgratturi üheks olulisemaks abivahendiks tahavaatepeegel.
Autoga ratturist möödumine
Sõiduteel sõitvast jalgratturist möödudes peab autojuht arvestama, et ohutu külgvahega jalgratturist möödumiseks tuleb sisuliselt teha möödasõit!
“Lihtne matemaatika – jalgrattur sõidab sõidutee servast umbes 1 meetri kaugusel, tema laius on 0,5 meetrit.
Ohutu külgvahe* on 1,5 meetrit, kokku teeb see 3 m sõidutee paremast servast. Kui liita juurde sõiduauto laius ca 2 m, siis olemegi vastassuunavööndis.”
“See tähendab, et kui sõidukeid tuleb vastu, siis jalgratturist möödudes tuleb kiirust vähendada, sest vastu sõitev auto, jalgrattur ja jalgratturist mööduv auto kõrvuti teele ohutu külgvahega EI mahu. Sama kehtib loomulikult ka siis, kui teel liiguvad kõrvuti kaks või rohkem ratturit,“ tuletab Villu Vane meelde.
*Ohutu külgvahe ei ole seaduses määratud
Kaanepilt: Getty Images
