Laupäev, 3. detsember 2022
SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor kirjutab seekord paratamatusest, mis energiahindade tõusuga ja inflatsiooniga kaasneb: meil tuleb hakata kokku hoidma.

Eesti inflatsioon on muutunud ülikõrgeks ja ohustab tõsiselt majapidamiste toimetulekut. Riigi sekkumine on justkui vajalik, ent energiahindade alandamine pole lihtne.

Hinnatõusu veab endiselt energia

Mida kuu edasi, seda uskumatumaid numbreid näitab Eesti inflatsioon. Oodatud aeglustumise asemel on see kuises võrdluses veelgi kiirenenud.

Jaanuaris 11%, veebruaris 12%, märtsis 15% ja nüüd aprillis 19%! Sisuliselt on hinnad ühe aastaga kasvanud sama palju, kui eelneva 10 aasta vältel kokku. Ainuüksi märtsiga võrreldes tõusis aprillikuu tarbijahinnaindeks 3,6%, mis oleks tubli tõus ka aastases lõikes.

Äsja Statistikaameti poolt avaldatud detailsemad andmed näitavad, et aina suuremat rolli elukalliduse tõusus omavad toiduained, mille hind aastaga 15% kasvas.

Ent kõige jõulisema panuse hinnatõusu andis taaskord energia, mistõttu tõusid eluasemekulud 60%! Energia on vaieldamatult kallis, ent esmapilgul oli selline tulemus siiski üllatav – aprillikuus olid hinnad maailmaturul veelgi hullemad.

Selle aasta märtsiga võrreldes on näiteks Brenti naftabarrel kuuga odavnenud 9 eurot, TTF maagaas 8 eurot ja kodumaine elektrihind oli Nord Pool börsil suisa 26 eurot soodsam.

Kurja juur peitub aprillis kehtivuse kaotanud energiahindade kompensatsioonimeetmetes, mis lubas inimestel varem maksta vähem, kui oli elektri ja gaasi tegelik turuhind.

Kõrged energiahinnad jäävad kestma

Ei tasu loota, et energiahinnad peagi langema hakkaksid. Peamine põhjus on mõistagi praegune geopoliitiline olukord.

Lõppeval nädalal jõudis Euroopa Liit mõneti ehk üllatuslikult otsuseni, et Vene naftast loobumine on võimalik ja vajalik ning seda juba 2022. aasta lõpuks.

Erandid tehti küll Slovakkiale ja Ungarile, kuid nende napp tarbimine Venemaad ei päästa. Võttes arvesse, et varem on Euroopa ostnud umbes poole kogu Venemaa naftatoodangust, on tegemist märkimisväärse löögiga Vene sõjamasinale.

Naftaäri paremini tundvate asjatundjate hinnangul ei ole realistlik, et Vene nafta EL loobumise korral teistesse riikidesse hakkab suunduma.

Lisaks reale tehnilistele takistusele ka seetõttu, et Vene firmadega ei soovi või ei julge nüüd äri teha enam ka nende riikide ettevõtjad, kus Vene nafta otsese embargo all pole.

Mõne prognoosi põhjal saab Venemaa päevane naftatoodang olema seetõttu üsna kiirelt pea 3 miljoni barreli võrra väiksem.

Halvem on see, et samal ajal on teiste naftat tootvate riikide võimekus tootmismahtusid tõsta piiratud. Hetkel on turg selle teadmise veel küllalt rahulikult vastu võtnud, sest suurtarbija Hiina on kimpus koroona ohjamise apiirangutega, mis nõudlust madalana hoiavad. Kui sealne nõudlus taastub, näib hinnatõus vältimatu.

Midagi helgemat pole hindade osas loota ka gaasiturul. Kuigi Vene gaasist täielik loobumine tundub sel aastal veel olevat välistatud, soovitakse Euroopas selle tarbimist aasta lõpuks 2/3 võrra koomale tõmmata. LNG abil selle mahu kompenseerimine odav ei ole.

Aeg kokku hoida

Küsimusele, mida peaks kõrge inflatsiooni ja kallite energiahindadega ette võtma, on keeruline vastata. Pikem perspektiiv on ju selge: ei ole suurt vahet, kas kalli energia maksab kinni riik või inimene ise.

Riikliku sekkumise esmane funktsioon on vältida olukorda kus kordades kallimad energiahinnad majapidamisi jalust maha.

Eelhoiatus on aga selgelt juba kõlanud ning võib arvata, et sel suvel tegelevad paljud väga usinalt oma kodus energiatõhususe parandamisega.

Samas on selge, et ka järgmisel sügistalvel peavad mitmed leibkonnad üle jõu käivate kuludega rinda pistma – arvestades, et valimised on juba 2023. aastal, võib ennustada energiahüvitiste mingil kujul taastulemist.

Pikas plaanis tuleks muidugi investeeringuid energiatõhususse veelgi suurendada. Kuigi ehitusturg ei ole veel täna seisus, kus hinnatase uued projektid päriselt seisma paneb, võiks juba praeguse loobumistelaine taustal uskuda, et need ajad ei ole mägede taga.

Ehitussektori järjekordsest madaltsüklist välja tulemiseks võiks hoonete energiatõhususe parandamine ollagi see meede, mis nad kõige hullemast üle aitab.

Kas bensiin ja diiselkütus peaksid olema odavad?

Eraldi poleemikat tekitav teema on mootorikütused. Tanklas vastu vaatavad hinnad panevad kibedalt ohkama ent kas ja kuidas peaks riik sekkuma?

Kõige lihtsam viis selleks on kütuseaktsiiside vähendamine. Samas oleks praeguse hinnataseme juures selle mõju küllalt väike.

Kui bensiini hinda saaks 20 sendise aktsiisilangetusega vähendada umbes 10%, siis diislikütuse puhul poleks sellest abi, ja hinnalangus jääks õige napiks, kuna praegune aktsiisitase on juba Euroopas lubatud miinimumi lähedal.

Debateeritav on ka see, kas soodne kütus on kasulik või mitte. Üldiselt on esmaste kulude nagu toiduained ja toasoe osakaal eestlaste tarbimiskorvis aasta-aastalt aina vähenenud. Mootorikütuste puhul kipub olema aga vastupidi, sest autode arv järjest kasvab.

Autode ostmisele ning nendega sõitmisele kulutasid Eesti leibkonnad eelmisel aastal rohkem kui 12% kõigist oma eelarvekuludest. Veel mõned aastad tagasi jäi see alla 10%. Ehk on paras aeg oma harjumusi muuta ning hakata kokku hoidma!?

Loe Mihkel Nestori varasemaid arvamuslugusid siit

Kaanepilt ja keeletoimetamine: Ylle Tampere

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.