Facebooki Eesti Rattarikkaks kogukonna üks liikmeid, taluperenaine Raplamaalt, Margit Düüna saatis Acceleristale loo oma maastikurattast Scott. Margit on selle rattaga sõitnud ühtekokku viis aastat ja ta loodab, et see suurepärane teekond jätkub veel kaua.
[dropcap]RATAS SÕITMISEKS [/dropcap]Minu praeguseks rattaks on maastikuratas Scott. Kilomeetreid, kui palju sellega vändanud olen, täpselt ei tea. Ei ole hankinud spidomeetrit kuna ma mingit sportlikku harrastust ei tee, sest rattasõidust on kujunenud harjumus.
Ostetud on see Scott Tartust Havaii Expressist, 2010. aasta aprillis, ajal, kui toimus Maamess. Selle rattaga tekkis mul ka ostujärgselt väike lugu, mida ikka meenutada: olin Tartus, maaülikoolis ja kuna bussi rattaga ei pääsenud tol ajal bussipargi reeglite järgi, tuli teekond Tallinna ette võtta rongiga.
Tartus rongi oodates selgus tõsiasi, et rong väljub mõne minuti hiljem ja ma ei jõua Tallinnas ümber istuda Raplasse väljuvale viimasele rongile. Tartus rongi istudes ei suutnud ma ühtegi tarka lahendust leida ja nii juhtuski, et helistasin Tapa peatuses koju abikaasale, et öelda, ma ei saagi koju.
Tema vastas, et jäägu ma ööseks Tallinna… Õnneks olid lapsed huvitatud sellest, et ema ööseks koju tuleks ja tegid isale selgitustööd. Peatselt tuligi kõne abikaasalt, kes ütles, et kui jõuan Balti jaama, hakkaksin jalgrattal liikuma linnast välja, Rapla poole.
Otsustasin, et ma Tallinna ei sõidagi, kobisin maha Lagedi jaamas ning asusin kiirelt Rapla suunas sõitma. Rattal olid mõned puudujäägid ka – puudusid porilauad ja tuled. Luige bussipeatusest mööda sõites mõni inimene sellele ka tähelepanu juhtis. Ma ei lasknud end häirida ja sõit jätkus, kuni kohtusin Kurtna-Kiisa teeotsal abikaasaga. Ratas sai autole tõstetud ja enne keskööd ka kenasti koju jõutud.
Enne Scotti sõitsin Merida rattaga. Viimase tosina aasta jooksul olen jagratast vahetanud kolmel korral. Eks see on tingitud sellest, et kui korra saab muid marke proovida, siis kahvatub vana kõigi oma omadustega, soov uut ratast proovida ja omada saab suuremaks.
[dropcap]ÜKSI MATKAMA [/dropcap]Rattasõidu kogemust on mul pea 30 aastat. Olen käinud matkadel ja matkan ka üksi meelsasti. Liitusin aastaid tagasi Tallinna Matkaklubi rattamatkajatega, nii, et pool oma rattastaažist olen käinud nendega matkamas. Matkajuhiks oli aastaid TTÜs töötav professor Urve Madar, kellel oli toona vanust siis juba 60+. Imetlusväärne, auväärses eas daam, kes teeb noortele silmad ette! Esimese välisreisi tegingi Soome-Rootsi-Soome rattamatkal. Olen siiani õnnelik, et väikeste laste ja talupidamise kõrvalt nii palju aega leidsin, et see matk kaasa teha.
Ütlen, et elus tuleb eeskujusid leida, mul on tutvusringis üsna mitu tegusat, kõrge vanuses, aga ettevõtlikku naisterahvast. Nad ei häbene, et on nii vanad; ja ei kurda, et ei jaksa – teevad nii nagu neil võhma ja hinge on. Mitte midagi ülemõistuse.
[dropcap]LINNASÕIT EI HIRMUTA [/dropcap]Ei hirmuta mind linnades liiklemine, peamine, mis teeb mind enesekindlaks, on see, et tunnen Tallinna kõikvõimalikke nurgataguseid – ma ei pea rattaga sõites kasutama suure liikluskoormusega teid. Linnas liigun pidevalt rattaga, kui mul ei ole vaja mingeid suuremaid vedusid või kaasa võtta mõnd pereliiget. Kui nii, siis tavaliselt eelistan ikka ja jälle rongi ja ratast.
[dropcap]TALVESÕIT [/dropcap]Mainin, olen kasutanud ratast siis, kui õhutemperatuur on -30C. Nõustun selle väitega, et ei ole halba ilma, vaid on halb riietus. Ma olen saanud rattasõidust vabaduse, oskus kasutada targalt aega, kuigi rattal läbitud vahemaad mööduvad siiski aeglaselt, kuid saab marsruuti valida oma soovile. Samas tervisele kasulik. Hea lõõgastus aktiivse puhkuse näol.
[dropcap]ACCELERISTA KOMM [/dropcap] Ootame oma lugejatelt lugusid hingelähedaseks saanud rattalistelt teekaaslastelt, olgu need siis jalgrattad, rollerid, … kasvõi aiatraktorid. Teie lugusid on lahe saada ja jagada! Aadress, kuhu oma lugu koos piltidega (tekst ja fotod .jpg failina eraldi) saata, on accelerista@accelerista.com
Kirjutas ja pildistas Margit Düüna
