Eelnevalt oleme testinud pigem monitore, kuid nüüd sai korraga ette võetud ka hulk aksessuaare – hiir, klaviatuur ja hiirematt.

Kõik kolm AOC toodet – AMM700 hiirematt, GM510 hiir ja AGK700 klaviatuur – on peamiselt mõeldud mängimiseks, kuid testisin neid ka igapäevakasutuses ja töö tegemiseks. Kui matt ja hiir on pigem “entry level” tooted, siis klaviatuuri näol on tegu juba kõrgema riiuli riistvaraga.

AOC AMM700 – efektiivne ja stiilne, aga väike

AOC AMM700

Alustan kohe sellest aksessuaarist, millest kõige vähem kirjutada on. AOC AMM700 hiirematt on mängimiseks mõeldud matt, millel muuhulgas ka RGB-valgustus. Hiire poolele jääv tekstiilist ja laua poolele jääv libisemisvastane kummipind on mõlemad igati kiiduväärsed.

Funktsioonide koha pealt – tehnoloogia osas pigem vanakoolimehena tundub mulle väga imelik hiirematti USB-kaabli kaudu arvutiga ühendada. Kui seda aga teha, hakkab värvide mäng tööle ning AOC rakenduse abil on võimalik panna värvid sobituma ka oma teiste aksessuaaridega.

AOC AMM700 ja GM510

AMM700 hiiremati peamiseks mureks on tema väiksus (357×256 mm) – kui kasutaja on harjunud väga tundliku hiirega, mida peabki vähe liigutama, on kindlasti tegu ägeda aksessuaariga. Kuid arvestades selle ilmselget suunitlust mängimisele, võivad väiksed mõõdud probleeme tekitada.

Siinkohal tuleb tunnistada, et RGB-ga seotud vau-faktorist hoolimata täidab mu aastaid vana tundmatu-nimega-brändi kokkurullitav suur (440×400 mm) hiirematt oma tööülesandeid mängides paremini – ja seda ainuüksi suuruse tõttu. Kui oled harjunud täpse, mitte tundliku hiirega ja näiteks tulistamismängus on vaja pikseltäpselt sihtida ja automaatrelva tagasilööki ohjes hoida, siis jääb AMM700 tillukeseks.

Kui AOC pakuks ka suuremat matti, oleks mu arvamus kindlasti teistsugune – hetkel aga ei paista, et ülikvaliteetne kattematerjal oleks toonud hiirele oodatust rohkem täpsust või libisemisvastane kiht oma ülesandeid kuidagi märgatavalt paremini täitnud.

Mati hind oli lansseerides 34,90 €, nüüdseks võib seda leida ka odavamalt. Siinkirjutaja hinnangul tasub enne ostu kindlasti mõelda, mis sorti mängija ja hiirekasutaja oled ning millist tundlikkust eelistad.

AOC GM510 – ülikerge, täpne ja igati asjalik

AOC GM510

Hiire kuju on mõeldud paremakäelistele, erinuppe on kolm – kaks tükki ei vaja eraldi programmeerimist, vaid neid tunnistatakse eraldi lisanuppudena. Kolmas on aga tundlikkuse sättimiseks – hiire naturaalne DPI on 16 000, kiirus 1000 Hz ehk 1 ms. Kuigi AOC materjalides räägitakse, et hiire DPI-nupp võimaldab valida nelja eri tundlikkuse vahel, lugesin mina kokku kuus režiimi.

Nuppudele lubatakse kestvust 80 miljonit klikki. Tegu on juhtmega hiirega, seega laua peale tekib pisut rohkem kaablikaost – kuid kui eesmärk on mängida, eelistatakse üldjuhul niikuinii kaabliga hiiri. Kaabel ise on armeeritud rüüga kaetud, seega peaks ka see kaua kestma.

Eriliseks muudab hiire aga selle kärgjas disain, mis teeb selle eriti kergeks. On huvitav näha, kui tugevalt on sisse juurdunud uskumus “raskus tähendab kvaliteeti” – hiirt karbist võttes oli esialgu imelik seda käes hoida, sest see kaalub ilma kaablita vaid 58 grammi!

AOC GM510

Lisaks on mängurihiirele omaselt loomulikult integreeritud ka RGB-valgus, mida saab jällegi vastava rakenduse abil oma muude seadmetega sünkroonida. Ilma ühtegi rakendust tõmbamata on standardrežiimiks nö “hingav” punane, mis mõjub üpris neutraalselt.

Kui rääkida kasutusmugavusest, on tegu väga mõnusa hiirega – kerekuju on väga silmapaistmatu aga loomulik, võimaldades kasutada nii peopesa- kui “claw“-haaret. Klikid ja nupuvajutused on selged, mitte ühegi nupuga pole võimalikud nö poolvajutused ega mittemidagiütlevused, kus pole selge, kas vajutasid piisavalt, et see registreeriks, või kui registreeritakse vajutus, mis endale üldse vajutuse moodi ei tundunud.

Ka kergusega harjub kiiresti, aga see on juba kasutuses kinni. Mitmetele mängurihiirtele pakutakse eri raskuseid, mida sisse paigutada, et õige tunnetus saavutada – kellel aitab raskus kiiremini hiire pidama saada ja seeläbi parema täpsuse saavutada, kes eelistab kergusest tulenevat kiiremat “liikuma saamist”. Minul ei läinud oma raskema hiire pealt ümber kolides harjumiseks kauem kui tunnike.

Hiire kärgjas disain võib ainsana praktilisi probleeme tekitada – korpus ei ole avatav ja sinna sisse satub kindlasti ajapikku sodi, mida on sealt keeruline eemaldada.

AOC GM510

Soovituslik jaehind jääb alla 40 €, mis on võrreldav teiste tootjate nö algtaseme mängurihiirtega. Siiani igatahes tundub ta täiesti oma hinda väärt.

AGK700 – ülifunktsionaalne, mugav… ja uskumatult vali

AOC Agon AGK700

AOC Agoni mänguriklaviatuur AGK700 pakub kõike seda, mida ühelt mehaaniliselt mänguriklaviatuurilt oodata võiks. Disain rõhub punamustale nagu tavaks, loomulikult on siin ka kohandatav RGB-valgus.

Natuke füüsilistest featuuridest – väga mugav ja käesõbralik on pehme randmetugi, mille magnetiga klaviatuuri alaossa kinnitada saab. Võtsin selle kasutusele teisest päevast alates ja ilma enam ei oskagi – käed püsivad väga loomulikus asendis ja ei väsi ära. Magnetid on piisavalt tugevad, et tugi paigast ei liiguks.

AGK700 tagaküljel asub üks USB-pesa. Klaviatuuri kahe otsaga kaabli teine ots hõivab ühe arvuti küljes oleva USB-pesa, et saaksid mõne laua peal asetseva lisaseadme mugavamalt hoopis klaviatuuri kaudu ühendada.

AOC Agon AGK700

Klaviatuuri kaabel on veelgi tummisemalt armeeritud kui GM510 oma, punutud rüü on mängurisuunitlusega kraamile omaselt loomulikult punamust. Klahvid ise on kõrged ja konkreetsed, esimese isiku vaates mängude mängimise mugavamaks muutmiseks on kaasas ka klahvide eemaldamise tööriist koos punaste WASD-klahvidega.

AOC Agon AGK700

AGK700 muudab eriliseks lisaklahvide rohkus – loendamisel leiab kokku 14 lisanuppu. Sealhulgas on suur punane volüümiratas, eelprogrammeeritud RGB-profiilide vahetamise nupp, eraldi klahv veebibrauseri ja muusikamängija avamiseks, taustvalguse välja lülitamiseks, WASD ja nooleklahvide funktsionaalsuse vahetamiseks, Windows-klahvi välja lülitamiseks ja huvitaval kombel VEEL üks RGB-profiilide vahetamise nupp… Klaviatuuri vasakus servas on ka viis eraldi programmeeritavat klahvi G1-G5.

Klaviatuuri funktsionaalsust saab laiendada G-Tools tarkvaraga, mis võimaldab programmeerida pea kõiki nuppe ja loomulikult ka RGB-valgust. Suurte kätega inimese jaoks on G1-G5 lisanupud kenasti käeulatuses, kuid need on palju madalamad kui ülejäänud klahvid.

Huvitav on ka see, et suur punane volüümiratas on küll vajutatav ja võiks eeldada, et see lülitab heli kogu täiega välja – aga ei, selle jaoks on eraldi nupp klaviatuuri paremas servas ning volüümiratta vajutamine ei tee midagi. Mingil põhjusel kaotasid funktsionaalsuse ka näiteks läptopil toiminud Fn-klahvi kasutavad kiirkäsklused.

AOC Agon AGK700

Kasutama asudes vajas kõige rohkem ümber harjumist klahvikäigu pikkus ja klahvide kõrgus – ka mu läptopil on mehaaniline klaviatuur, kuid väga madalate klahvide ja lülititega. Seetõttu juhtus esimestel õhtutel mängides tihti seda, et vajutasin mitut klahvi korraga. Ümber harjumise kiirus aga on jällegi individuaalne ning sõltub eelnevast kogemusest. Praeguseks on AGK700 peal mugavam mängida kui läptopi SteelSeries klaviatuuril.

Kuid millega harjumine vajab palju aega, ja seda pigem teistele, on klaviatuuri valjus – iga klahvivajutus on vägagi vali löök ning vaikselt trükkimine on põhimõtteliselt võimatu. See on hind, mida maksad täpsuse eest…

Täiesti ilma naljata – enne selle klaviatuuri ostu tuleb enne mõelda oma kaaskondlastele kui endale. Üksinda elavale inimesele, kellele meeldib ka mängida, ei ole mingeid vastunäidustusi ja määravaks saab pigem hind. Kui aga töötate mitmekesi kodust või kodus on lapsi jne, siis võib ilmneda probleeme – vali kirjutamine kostab isegi läbi müra summutavate kõrvaklappide.

AGK700 maksab umbes 180 €, seega võimaliku ostja jaoks on põhilised küsimused selles, mida konkurendid pakuvad. Kui punane värv meeldib ning mehaaniline lagin ei ole takistuseks, on AGK700 väga hea ja läbimõeldud toode, millele võib mööndustega jalga tulistada vaid hind.

Fotod: AOC/autor

Jaga

Erialalt filmiprodutsent, hingelt autoentusiast. Lõpetanud rahvusvahelise magistriprogrammi filmitootmise erialal, kuid kiired ja vihased autod on kireks sünnist saati. Juhib Acceleristat alates 2020. aastast, tegeleb hobiautodega ja teeb võimalusel ka mõne kiirema ringi või mitu.

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.