Luuletaja ja muusik EiK paneb iganädalaselt kokku umbes 30-minutilise sõidumuusika playlisti, mida autos olles, rattaga pedaalides, pargis jalutades või ka kodus toimetades kuulata. Iga loo juures on lühike kirjeldus, miks just see pala kuulajat kõnetada võiks. Ava Spotify, vajuta “mängi” nuppu ja naudi!
Selle nädala esitusloendis liigume läbi uinutava staatilise müra, räuskava rifiroki ja kiikuva alternatiivpopi ning muuhulgas kuulame ka uut Eplikku. Võta ette üks pooletunnine jalutuskäik ning pane kõrv peale!
Kui eelmise nädala soovitused jäid vahele, siis kuula neid siit: EiK soovitab: Sõidumuusika – aga mitte ainult – 9/2023.
Kõik sõidumuusika playlistidesse pandud laulud leiab siit: KOGU SÕIDUMUUSIKA.
Vaiko Eplik “Kamoon Uno”
Täna teeb otsa lahti üks säravamaid ja ühtlasi ka kõige “epliklikumaid” palasid Epliku värske plaadi “Klišeed” pealt: “Kamoon Uno”. Autorile ainuomane kõlapilt, kus ühinevad kevadise maiguga bossanoova-rütm ja mahlaselt mitmetahuline tekst (kust ei jää ära ka humoorikas viide Uno Loobile, nagu sai laulu pealkirja põhjal eeldada). Täpselt selline lugu, mida uue albumi pealt oodata võis, samas vajutab see kohe ka neile õigetele nuppudele, mis panevad sentimentaalsed mälupildid silme ees jooksma.
Abby Sage “Backwards Directions”
Mõnusalt summutatud heliga indie, mis lainetena iga uue refrääniga võimsamaks kasvab. Sobib imehästi pärastlõunaseks kuulamiseks.
SG Lewis, J Warner “Aura”
Pisut muusikat ühelt jalalt teisele tatsumiseks staarprodutsent SG Lewiselt – need ägedalt laisad trummid ja bassiliin, mis liialt üle pakkumata tühimikud täidab, tõmbavad pea nõksuma küll. Elav ja aus tümakas.
Gus Dapperton “Horizons”
USA alternatiivpop sai just ühe uue ja elegantse loo juurde. Gus Dappertoni tunneb hõlpsasti ära ta potisoengu ja käreda ning pisut iniseva hääle järgi, ta kõõlub alati kusagil tõupuhta alternatiivmuusika ning sulaselge raadio-popi vahepeal, nii ka uusima singliga – popmuusika, mis pole lõpuni oma isikupära minetanud ning pakub võrdsel määral nii äratundmist kui innovatiivsust. Ja selle muusikavideo on mega!
slowthai “Sooner”
Nüüd aga vaatame Suurbritannia suunas: räppar slowthai lasi uue albumi välja, pealkirjaks lühend “UGLY”, pikema nimega “U Gotta Love Yourself”. Jõuetut viha, tumehalli masendust ja paranoiat täispikitud plaat, mille peamiseks stiililiseks suunanäitajaks on õnneks just inglise surematu pungivaim, mis tervikus tasakaalu loob ja laulude sisu oma mässulise energiaga täielikust aukulangemisest tagasi hoiab.
Saint Jude “Deaf Ears, Blind Years”
Kosmiline biit, mis stiililt meenutab tugevasti oma eelkäijaid nagu Mount Kimbie või King Krule (viimase puhul eriliselt ta pärisnime alt ilmunud 2015. aasta projektialbum “A New Place 2 Drown”). Ometi ei saa sellisest staatikat ja puhastamata radasid tulvil videviku-muusikast kunagi päris küllalt ning britid toodavad seda rõõmuga muudkui juurde.
Lambert “Pants”
Viimasena pisut unenäoliselt õrna instrumentaalmuusikat saksa pianistilt, kes kannab esinedes alati puidust antiloobi-maski. Minu jaoks jäi see eriliselt kõlama just nende tremolos mulisevate süntesaatorite pärast, mis maalivad lahedalt sürreaalse helipildi. Sobiks imehästi mõne filmi soundtracki!
