Luuletaja ja muusik EiK paneb iganädalaselt kokku umbes 30-minutilise sõidumuusika playlisti, mida autos olles, rattaga pedaalides, pargis jalutades või ka kodus toimetades kuulata. Iga loo juures on lühike kirjeldus, miks just see pala kuulajat kõnetada võiks. Ava Spotify, vajuta “mängi” nuppu ja naudi!
Tänane valik helisid tuleb pehme: palju summutatud ja õhulisi teoseid unisesse talveilma, mis meid nüüd ilmselt veel kauaks saatma jääb. Eelmise nädala helid leiab siit: EiK soovitab: Sõidumuusika – aga mitte ainult – 4. jaanuar 2023
PS! Seadsin kogu senise sõidumuusika ka ühte esitusloendisse kokku, mida edaspidi igal nädalal tasapisi täiendan. Head kuulamist!
The Smile “The Same”
Avalugu esimeste pandeemia-lainete ajal alustanud bändi debüütalbumilt “A Light for Attracting Attention”. Kes on kursis ansambliga Radiohead, võib siit kohe ära tunda nende solisti Thom Yorke’i helehäälselt kaebleva vokaali: õigupoolest ongi suuresti tegu bändiliikmete muusikalise kõrvalprojektiga. Tõeliselt majesteetliku kõlaga pala, mis üritab meeleheitlikult kuulajale meelde tuletada vana tõde, et oma seisusest, soovidest ja püüdlustest hoolimata oleme kõik ühe ja sama liigi esindajad, kes üksteist jalge alla ihkavad trampida.
Blood Orange “Wish”
Üks tõeliselt õhuline rada R&B-täht Blood Orange’i septembris ilmunud EP pealt. Kohisev süntesaatori-pad ja monotoonselt pulseerivad trummid meenutavad oma kõlaga suurlinna peatumatut liiklust ja masside saginat. Nendele on laotud valuliku õrnusega lauldud tekst, mis ei tähendagi otseselt midagi. Võibolla ehk stseen inimesest keset ängistavaid kõrghooneid, võtmas vastu kõne kaugel elavalt sõbralt, kes pärib, kas kõik on korras.
Flying Lotus “Do The Astral Plane”
Vahelduseks ka pisike tümakas – tükike produtsent Flying Lotuse 2010. aastal ilmunud kolmandalt stuudioalbumilt “Cosmogramma”, millel kõlavad autori käekirjaks saanud “katkised” pragisevad trummid, põrisev bass ja koomikslikud laseri-hääled.
Triste Janero “Walk On By”
Üsna unustusehõlma vajunud kerge kuulamine hilistest 60ndatest. Dallase bänd, mis tegi pehmet bossa nova mõjutustega levimuusikat, jäädes samas muutuvate moevoolude keskel lootusetult hiljaks. Nende ainsa kauamängiva andis välja tollane plaadifirma White Whale Records, mis ka hetk pärast seda pillid kotti pani, kinnitades end ajalukku peaasjalikult kui ansambli The Turtles ning käputäie ühe-hiti-bändide muusika levitaja. Aga kuulake ometi seda laulu! Nii kaunilt kevadine! See ainult ootab, et üks vähe eksperimentaalsema maiguga film selle oma soundtracki paneks.
Bay Ledges “In Water”
Päris klassikaline magamistoa-pop: üks lõbus mees oma kitarri ja lahedate riietega. Samas on käesolevas loos kasutatud seda tuttavat stiili nii, et kõrv lausa puhkab – hea helge ja mitmeplaaniline kuulamine. Täpselt midagi ühest paigast teise reisimise taustaks.
Karl Petti “Selges Vees”
Karl Petti on tõeline äss, muud ma ei oskagi lisada. Võimas futuristlik elektrooniline muusika, millele sageli lisatakse supilusikaga kitarre. Sellest on saanud folgi ja indie kõrval veel üks Eestile küllaltki igiomane stiil, mida lihtsalt on täiega mõnus igal pool kuulata.
Karl Killing, villemdrillem “hoia end”
Nüüd aga midagi hoopis teisest ooperist: tõupuhas kaasaegne popmuusika, mis kõlab erakordselt hästi. Ehkki eesti popi kuulamine kipub nii mõnelegi gurmaanile olema tabuteema, ei tohiks selle pärast tegelikult häbi olla – pagana hästi produtud ja teostatud, mis sa ära teed.
Slowdive “Altogether”
Lõpetuseks natuke klassikalist shoegaze’i. Seekord mitte nii tume ja masendav, nagu see stiil sageli kipub olema. Kõik läheb ilusti!
