Esmaspäev, 15. juuli 2024
Pea kolm aastat tagasi tõi Mercedes-Benz turule oma pisima elektrilise mudeli. Kompaktne krossover sai nimeks EQA ning pole oma olemuselt midagi muud kui populaarse väikese GLA  särtsakas versioon.

tagasihoidlikkus on voorus

Kuid tegu pole mingi läbi-häda-kohustusliku lahendusega rohepöörde toetuseks. See on auto, mis näeb hea välja, millel on ühe laadimisega piisavalt pikk sõiduulatus ning margile omaselt rikkalik varustus, seda viimast muidugi juhul, kui hinnakirjas õigesse kohta palju linnukesi teha.

Rahulik välimus: tagasihoidlikkus on voorus

Väärib märkimist, et erinevalt mitmest teisest elektriautost, mis tunduvad olevat kui teiselt planeedilt, näeb pisi-Mercedes välja üsna tavaline.

Kuid märkamatu kujustus võib paljude klientide silmis osutuda hoopis eeliseks ning lõppude lõpuks pole tegu ju mõne AMG-ga, kus kaasliiklejate tähelepanu on oluline ostuargument.

Mõlemad A-klassi pisidžiibid erinevad teineteisest siiski mitte üksnes jõuallikate, vaid pisut välimuse poolest. Kogu EQ-sarja ühendavad selged stiilielemendid – suletud radiaatorivõre ning LED-valgusribad ees ja taga.

Pole ilmselt juhus, et Mercedes-Benz üritab EQA materjalikasutuses viidata mõnevõrra ebatavaliselt vasele (Cu), mis on elektrotehnikas levinud materjal – oma särtsulisust võib ka sedasi eksponeerida.

EQA kere on krossoveri kohta jahmatavalt voolujooneline (õhutakistustegur Cd=0,28), mis kajastub sõiduki suurepärases aerodünaamikas – erinevalt mõne teise saksa margi sama suurest linnamaasturist jääb selle tagaklaas vihmaga sõites praktiliselt puhtaks.

Varsti saabuv näovärskendus saab olema suunatud ennekõike pisimersu ninaosale. Seal toimuvad väikesed kohendused, ühtlasi lubatakse alla keerata veelgi kütusesäästlikumad rehvid, mis küll pikendavad läbisõitu ühe laadimisega, kuid mõistagi muid eeliseid ei paku.

Kui miski üldse auto iga reedab, siis on see ennekõike infolustisüsteem. See toimetab kiirelt ja kindlalt, pilt on selge ja terav, kuid ekraani suurus on harjumatult väike. Viis aastat tagasi olnuks see OK, praegu aga tavatu. Lisaks on keskkonsoolis puuteplaat, millest on suuremate-kallimate mudelite puhul loobutud.

Sisemuses pole püütud minna ekstravagantsuse teed, tegu on täiesti tavalise mersuga. Sarnasus “madala” A-klassi ning GLA-ga on taotluslik, kuid ka pesamuna puhul tähendab see noobelmargile omast viimistlust – saad seda, mille eest maksad. Olemas on iseloomulikud suured ümmargused tuulutusavad, kahest 10,25” ekraanist koosnev MBUX infolustisüsteem ja muudki tuttavad pisiasjad.

4,46-meetrisena on tegelikult tegu täiesti korraliku pereautoga, näiteks Volvo EX40 on 4,44 meetrit ja BMW X1 4,50 meetrit pikk. See tagab juhi selja taga piisava põlveruumi ja eesistujaile mugava äraolemise, kuid taga saavad sellegipoolest end hästi tunda vaid väikesekasvulised. Põhjus on madalas istmepadjas ja kõrges põrandas, mis surub põlved lõua alla. Ka pakiruum on vaid 340 liitrit GLA 425 vastu.

Kolm mootorit, kaks veoskeemi, üks aku

EQA-d pakutakse kolmes versioonis, kuid kõik need on varustatud ühe ja sama 66,5 kWh netomahutavusega veoakuga.

Valik algab esiveolisest 140 kW mudelist, kus pöördemoment on piiratud 380 Nm-le. Versioon kannab nime 250+ ja oli ka proovisõiduautoks.

Kaks võimsamat erimit, indeksitega vastavalt 300 ja 350, on mõlemad nelikveolised ning arendavad vastavalt 168 kW ja 215 kW. Arusaadavalt on neil ka suurem elektrikulu ja tehaseandmetel ühe laadimisega pea 80 km väiksem sõiduulatus.

Testiauto suutis aga positiivselt üllatada. Valmistajatehase poolt välja hõigatud numbreid tasub enamasti kõva koefitsendiga võtta, kuid tavarežiimis sõites (mis pole suunatud ei kihutamisele ega ka koonerdamisele) tuli terve megameetri läbimise keskmiseks kuluks 16,6 kWh/100 km, mis ongi umbes tehaseandmete ülempiir. Tuleb aga arvestada, et ilmaolud olid suurepärased ning maastikulõike (ent ka linnasõitu) üsna vähe.

Sõidab sõiduautolikult

Kui sama klienti sihtiv Volvo EX30 oli nelikveole vaatamata kurvilisel teel üsnagi vaoshoitud ja ei püüdnudki oma massi varjata, siis Mercedese pesamunaga on teised lood.

Ehkki inerts on tuntav ja kõrguski sobilik pigem igapäevakasutuseks kui ringrajasõiduks, sobib täpne rool ning jäigemapoolne vedrustus ka lõbusamaks kulgemiseks.

Viimane siiski massi peita ei suuda ning sügavamates lohkudes “lööb läbi”, ka munakivitestis saavutatud “neli miinus” sisaldas endas mitmeid plastiklobinaid, raputamist ja kuminat sõitjateruumis. Samas tuleb arvestada, et autol oli selja taga juba kaheksa tuhat kilomeetrit ning demoauto elu on kõike muud kui kerge.

Kuigi EQ-seeria auto on nime poolest maastur, oli esiveoline proovisõiduauto varustatud ökonoomsussõiduks sobivate asfaldirehvidega. Maastikul nendega kaugele ei roni ning ka kliirens pole teab kui kõrge. Aga kuna enamus krossovereid ostetakse niikuinii esiveolistena ja asfaldilt nad maha ei pööra, siis pole selles midagi imelikku.

Ka kõige väiksema Mercedese lisavarustuse nimekiri on peenes kirjas seitse lehekülge pikk, mis avab ostja ees suurepärased võimalused soetatava auto täpseks kohandamiseks oma vajadustele. EQA (ja ka kõigi teiste Mercedeste) varustuse loetelu koos hinnakirjaga leiab siit.

Kokkuvõtteks

Olukorras, kus autotootjad on üksteise järel tegemas kannapöördeid täielikust elektromobiilsusest uuesti sisepõlemismootori suunas, on rõõm tõdeda, et Mercedes (nagu Volvogi) ajab oma asja targalt.

Suured autod vajavad suuri akusid ja on kallid, neid on vaja, sest hiinlased ostavad luksusautosid peamiselt elektrilistena, kuid muu maailm soovib näha väiksemaid ja taskukohasemaid särtsukaid.

EQA on ses osas hea näide – mahutab ideaalselt kaks inimest koos nende asjadega, on soovi korral hästi varustatud, sõidab mugavalt ja üsna vaikselt ning mõistlike eelduste kohaselt pole ka suuri puudusi, kui hind osutub vastuvõetavaks ja sealt ei oodata Škoda Superbi ruumikust.

Mercedes-Benz ei püüa rõhutada oma pesamuna rohelisust ja keskkonnasõbralikkust. See on sõiduk nagu teisedki, kuigi täiselektriline, sest ei väljast ega seest ei erine ta kuigivõrd oma sisepõlemismootoriga sugulasest ning mis kõige olulisem – temaga elamine ei vaja täiendavat harjutamist. Ja see on parim viis elektromobiilsuse võidukäiguks.

Meeldis:

  • Disain
  • Läbisõit ühe laadimisega
  • Varustus

Ei meeldinud:

  • Väike pagasiruum
  • Tagaistme kuju
blank

Autoentusiast, kes võtab kirglikult kõike, mis liigub vähemalt neljal rattal. Hobiautoks on Volvo 960, mis aitab tunnetada auto kui tehnoloogilise ja kultuurilise nähtuse muutumist ajas.

KOMMENTEERI SIIN