Luuletaja ja muusik EiK paneb iganädalaselt kokku umbes 30-minutilise sõidumuusika playlisti, mida autos olles, rattaga pedaalides, pargis jalutades või ka kodus toimetades kuulata. Iga loo juures on lühike kirjeldus, miks just see pala kuulajat kõnetada võiks. Ava Spotify, vajuta “mängi” nuppu ja naudi!
Sukeldume sügisesse eklektikasse ning käime läbi kõikvõimalikud emotsioonid, mis hallide ilmadega tekkida võivad: hyperpopist kuni muserdavate singer-songwriter-ballaadideni. Möödunud nädala esitusloendit saab kuulata siin: EiK soovitab: Sõidumuusika – aga mitte ainult – nädal 42
Florian Wahl “Uus salajane baar (ja kuidas sinna saada)”
Olen selle mõistatusliku artisti palasid kuulanud Soundcloudist sisuliselt sellest ajast alates, kui omale sinna keskkonda konto tegin. Tema muusikalistest jutustustest võib leida nii kohutavalt palju üllatusi – sind tiritakse kaasa rännakule läbi popkultuuri-viidete, täiesti kummalise huumori ja hulga värvikate alter egode ning mis olulisim, saad kätte efekti, kus äratundmisrõõmu pakkuv nähtus on pea peale keeratud. Florian jäädvustab kaasaega siin pisikeses riigis ja lükkab selle tagurpidi.
Üks mu sõber soovitas seda laulu kuulata mediteerimise taustale (kuigi mul pole aimugi, kuidas ta suutis loo viimases hyperpop-stiilis lõigus keskenduda), ma soovitaksin kuulata ühest punktist teise liikudes. Tuleb üks ootamatu rännak.
Nick Drake “Things Behind The Sun”
Nagu suurte artistide elulugudes kirjutatakse, et “…ja senini lisandub neile igal aastal mõni uus andunud kuulaja,” jõudsin alles hiljuti päriselt süvitsi selle legendini, keda võib julgelt nimetada musternäidiseks külmetava kunstniku stereotüübist. “Things Behind The Sun” pärineb Nick Drake’i üürikese elu viimaselt plaadilt, peites ta sametise hääle ja meeldivalt monotoonse kitarrijärgnevuse all häguselt aimatavat lootusetust ja allaandmist. Vana hea, eksju? Tõmba mantlihõlmad kõvemini kinni ja luba endale üks jalutuskäik läbi tervendava sügismasenduse.
Phoebe Bridgers “That Funny Feeling”
Originaalselt USA koomiku Bo Burnhami hitiks saanud Netflixi erisaatest “Inside” pärinev lugu omandab Phoebe Bridgersi esituses tõeliselt värske lähenemise. Ühtlasi jõuavad need ohjeldamatu tarbimise ja sädelevate reklaamlausete üle ironiseerivad sõnad praegusel aastaajal hoopis paremini kohale. Päevad on mähitud pilvedesse, puud jäävad aina enam raagu ning kümme erinevat kriisi koputavad akendele ja ustele. Siis tekib päriselt see naljakas tunne, millest too laul jutustab.
Bloc Party “Banquet”
Natuke post-pungist nullindate kütet ka!
Wild Nothing “Live In Dreams”
Lihtne ja mõnusalt laisa käega mängitud unenäo-indie, millel on jällegi küllaltki tumedad sõnad. Samas sobib see suurepäraselt ühe hea istumise taustale või mitmetunnisele rongisõidule – tõmbad teki üle pea ning ei tee ümbritsevat kuulma.
Aitch, Bakar “In Disguise”
UK kõrgema klassi räpparid on teinud loo vanadel headel teemadel – naised ja kuulsus, samas on see kõik korralikuks tümakaks produtseeritud ning toimib. Ilus!
Mount Kimbie, Micachu “Marilyn”
Ootan kannatamatult, et Mount Kimbie juba ükskord jälle ühe pikema plaadi jagu muusikat välja annaks. See konkreetne lugu ilmus 2017. aastal plaadil “Love What Survives”, mis minu silmis on täielik klassika: avastan end veel aastaid hiljemgi oma loomingulistes tegemistes sealt pealt šnitti võtmast. Olgu siis tegu albumiga koos ilmunud muusikavideotega, kus kiiresti tormavad kollaažid fotodest ja videoklippidest moodustavad lahedalt kaootilisi tervikuid, või selle elektroonilise muusika helivarjunditega, kus see või teine trummi-sound või kulminatsioon on lihtsalt nii paigas. Kui sul on vähegi aega, võta palun see plaat ette ja kuula (uuesti) läbi!
Sam Prekop “Fall is Farewell”
Lõpetama jääb ingver sushi kõrval. Väike moodulsüntekas ja maaväliste häältega ambient, et kõrva puhata.
Kaanepilt: Indrek Kasesalu
