Luuletaja ja muusik EiK paneb iganädalaselt kokku umbes 30-minutilise sõidumuusika playlisti, mida autos olles, rattaga pedaalides, pargis jalutades või ka kodus toimetades kuulata. Iga loo juures on lühike kirjeldus, miks just see pala kuulajat kõnetada võiks. Ava Spotify, vajuta “mängi” nuppu ja naudi!
Kell on keeratud, kohe saavad viimased sügispühad ka peetud ning nüüd hakkab pihta suur lume ootamine. Usun, et selle nädala muusikavalik sobib päris hästi nendesse üha kargema õhuga päevadesse! Kui tahad kuulda, mida soovitasin eelmisel nädalal, siis seda saab teha siin: EiK soovitab: Sõidumuusika – aga mitte ainult – nädal 43
Yasuaki Shimizu “Semi Tori No Hi”
Alustame tänast sõitu lusikatäie 80ndate jazz-fusion-wave-muusikaga jaapani saksofonistilt Yasuaki Shimizu. Mänguline, kohati isegi lapsikute lahendustega lugu, mis tatsub edasi õhuliselt nagu paks kass õhtuhämaruses üle korteripõranda. Piisavalt pealetükkimatu, et seda saaks kuulata taustaks oma päevatoimetustele, seevastu aga ka küllalt veider, et oleks põhjust kuulata vaid laulu ennast, neid müstilisi kääksuvaid helisid.
Matt Maltese “Mother”
Matt on täielik varjatud pärl ja olen üliõnnelik, et tal järjekordne emotsionaalne lõuahaak välja tuli. Inglise laulukirjutaja, kes on viimased seitse aastat peatumatult toonud siia maailma valusalt ausate sõnadega indie-popi.
“Mother” pole ilmselt küll parim lugu, mis Matt senini on ilmutanud, ent see on kahtlemata väga mattilik lugu: kõik vajalikud elemendid on olemas. Lihtne ja õrn klaveripartii, mille kriuksud ja klõpsud on meelega atmosfääri tekitamiseks sisse jäetud, taustal kostab olustikuheli, laulja alustab pehme ja haavatava tämbriga, siis tulevad juurde perfektselt pehmeks lihvitud trummid, võibolla siin-seal mõni orkestreeritud lõiguke tugeva biitlite mõjutusega kammer-popiga ning siis kõrgustesse tõusvad, südantlõhestavad refräänid, falsett… Rohkem polegi tarvis, see kõik on kokku imekena.
N.E.R.D “Run To The Sun”
Põikame hetkeks aastasse 2002 ja kuulame seda funkyt pala USA staar-produtsentidelt. Kusjuures tuleb siit ka lisasoovitus: avastasin alles mõni aeg tagasi, et üks hulga depressiivsema sisuga lugu räppar Danny Browni 2012. aastal ilmunud albumilt, “Party All the Time”, sämpeldab sellesama N.E.R.D-i laulu keskosas ilmuvat rahulikku lõiku. Soovitan uurida mõlemat!
Jarek Kasar “Liiga Palju Viiuleid”
Jareku 2014. aasta albumi nimilugu on täpselt säärane, nagu üks lõpulaul olema peaks, loomulikult aga kasarlike sünteka-trikkidega. Imeilus refrään ning parajalt palju tümakat, et tasuks nuppu põhja keerata!
King Gizzard & The Lizard Wizard “Hate Dancin’”
“Hate Dancin’” pärineb King Gizzardi järjekorras juba 23. stuudioalbumilt. See bänd on nüüdseks läbi käinud nii suure hulga stiililisi faase ja katsetusi, et pea võib hakata ringi käima, eriti arvestades, et kõik need lood on püsivalt olnud segatud tugeva doosi psühhedeeliaga. Käesolev singel aga nii karmi trippi ei anna ning sobib oma hea astumisega ilusasti ka liikumise juurde.
Kiki Gyan “Loving You”
Natuke diskoklassikat ka! Krõbedate perkussioonidega vürtsitatud põks, mis võtab oma aja ja laseb end nautida suisa pea 10 minutit.
Jeff Buckley “I Know It’s Over”
Lõpetama jääb metsiku hääleulatusega Jeff Buckley, laulus, mis meenutab ilmselt üsna hästi õhustikku, mis võis tema esinemise ajal olla üheksakümnendatel mõnes New Yorki baaris.
Kaanepilt: Ylle Tampere
