Luuletaja ja muusik EiK paneb iganädalaselt kokku umbes 30-minutilise sõidumuusika playlisti, mida autos olles, rattaga pedaalides, pargis jalutades või ka kodus toimetades kuulata. Iga loo juures on lühike kirjeldus, miks just see pala kuulajat kõnetada võiks. Ava Spotify, vajuta “mängi” nuppu ja naudi!
Kui olin tänase menüü kokku pannud, jõudsin järeldusele, et valisin suurema osa laule eriliselt nende trummide pärast – siin on nii maitsekat sahistamist, arvutis kokkukeevitatud käredat andmist kui ka city popile omaselt üllatavaid vahemänge. Usun, et oma maitsemeelega klappivaid trummilööke leiab siit nii mõnigi! Möödunud nädala põksud ja meloodiad saab järele kuulata siin: EiK soovitab: Sõidumuusika – aga mitte ainult – nädal 50
Magdalena Bay “The Beginning”
Eriti energiline süntesaatori-pop Miamist pärit duo Magdalena Bay möödunud aastal ilmunud debüütalbumilt, mis septembris sai igasugu boonustega uuesti välja antud. Mõlemal bändiliikmel on muuhulgas taust progressiivse roki vallas, kuid viimaks jõuti ikka tagasi nelja löögi peale mängimiseni, lihtsa ja kaasahaarava tantsumuusikani. Mõnus kuulamine, unenäoline ja nüansirohke!
Kingo Hamada “midnight cruisin’”
Nüüd aga pisut J-popi otse 80ndatest, mis oma kõlalt haakub täitsa ilusasti eelmise palaga. Tatsud tähtsa näoga mööda linna peatänavat ning see rütm käib taustaks. Mu lemmikud on just need trummi-fillid, mis iga natukese aja tagant vaiba jalge alt tõmbavad – selles on maitset.
070 Shake “Cocoon”
Ilmselt kõige retsimalt sisselöövad trummid, mida üle pika aja kuulnud olen. Nii kuri lugu, et mine hulluks!
Cory Henry, The Funk Apostles “Happy Days”
Varasemalt suurepärast jazz-projekti nimega Snarky Puppy vedanud Cory Henry paar aastat tagasi ilmunud sooloplaadi üks säravamaid palasid. Ka “Happy Days’i” puhul tahaksin kõige keskmes põksuvat gruuvi kiita. Võtab pea nõksuma ja tuletab meelde ühel hetkel taas saabuvat kevadet.
Chartreuse “Swedish Water”
Imekena muusikaline luuletus, mida võib iseenesest ka niisama taustaks kuulata, mõtlemata selle südantlõhestavatele sõnadele. Oma tõsidusest hoolimata kiirgavad need helid omamoodi soojust – ehk on see toorelt salvestatud klaveri kõla või õige tunnetusega kõlama jäetud kajad, igal juhul viib kogu see kooslus kuulaja pilvedesse.
The Maccabees “No Kind Words”
Nüüd aga nullist sajani – pisut klassikalise 2010ndate atmosfääriga raiumist.
Rassakas “Viive Sünnipäev”
Samal ajal, kui Lõuna-Londonis tehti vihast indie’t, nokitses Lõuna-Rakveres produtsent ja sõnaseadja nimega Rassakas oma teist räpiplaati, kogumikku ülitabavalt muusikale loetud luuletusi, mis täiesti ärateenimatult kuigi paljude kõrvadeni ei jõudnud. Need on ausad tekstid Eesti elust kuskil väikelinnas eelmisel kümnendil kogu oma absurdsuses, nagu nõukaajal keset suvalist metsatukka püstitatud paneelmajad. Mõtlesin, et tahaksin neid salme hea meelega paberilt lugeda, aga ehk rikuks see kogemuse pisut ära – võibolla on autori põrisev “r” ja taustal mürisev tümakas need, mis sõnad just eriti silmapaistvaks muudavad.
